Tagasi
Eesti pääs NATOsse, pole ei pime juhus ega ka ainult USA üllas soov tõusvaid demokraatiaid ergutada. Olgem ausad, isegi Euroopas mõjukaid sõpru omavale Venemaale käisid tõsiselt närvidele ka Baltimaade NATO-pürgimused ning lisaks on Eesti tõepoolest raskesti kaitstav juhul, kui peaks tekkima alliansi kollektiivkaitse printsiibi järgimist nõudev olukord.
Antud asjaoludest hoolimata suutis Eesti end siiski NATOsse sisse süüa. Täites jonnaka järjekindlusega Lääne seatud ühe kriteeriumi teise järel seni, kuni allianss lihtsalt pidi ta vastu võtma, sest vastasel juhul rääkinuks juba vastu oma deklareeritud avatud uste poliitikale.
Erinevalt Eestist pole Ukrainal probleemi, et NATO kahtleks selle strateegilise kaalukeelena olulise riigi vajalikkuses. Ukraina erikomisjoni lõi allianss kaks aastat enne seda, kui Eesti sai liikmesuse tegevuskava ehk MAPi.
Ukraina probleem on see, et ta ei tea ise, mida ta tahab – mitte ainult ligi pool rahvast, vaid ka nende juhtpoliitikud näikse kahtlevat NATO vajalikkuses. Lisaks pole nende sõjavägi veel sugugi alliansi seatud tasemel. Seega: Ukraina on NATOsse küll oodatud, kuid allianss ei hakka neid võtma ei vägisi ega ka jätkuvalt postsovetlikes krampides vaevleva riigina.
