Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrus Saar: harimatute meeste probleemi juured on nõukogude ajas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Sotsioloog Andrus Saar. | FOTO: Marina Puškar.

Sotsioloog Andrus Saar kirjutab, et nn harimatute meeste probleemi juurte otsimisel tuleb tagasi minna nõukogude aega.

Harimatute meeste probleem Eesti ühiskonnas eksisteerib tõsise valupunktina. Kuid sellel probleemil ei ole ainult viimase aastakümne nägu. Osa antud nähtuse juurtest ulatub nõukogude perioodi. Selle järelmina muutus meeste probleem maal elavate naiste probleemiks. Kõrgharitud naistel polnud kellegagi maal kooselu alustada. Turul olid kõige enam kättesaadavad madala haridusega traktoristid. Harimatute meeste suur osakaal maal on üks kaudseid põhjuseid, miks maaelu ei taha praegugi jalgu hästi alla võtta.

Loomulikult meetmed, mida haridusstrateegias nähakse ette, kuidas haridustee pooleli jätnud noormehi innustada tagasi kooliteed lõpetama on väärtuslikud. Mulle näib, et selle kõrval tuleks tõsiselt tegeleda analüüsiga, miks osa poisse koolist ikkagi lahkub, miks neile koolis ei meeldi, miks nad ei leia koolist keskkonda, mis oleks neid hariv ja põnev, innustav. Kuidas takistada noormeeste koolist välja langemist? See oleks põhiküsimus, millele tuleks eelkõige vastata.

Põhjused, miks poisid koolist lahkuvad on seotud väärtustega, mida ühiskond soosib, rollidega, mida poistelt oodatakse. Arusaam sellest, et mees peab olema perekonna peamise sissetuleku tooja, ei kipu kaduma. See on kapitalismi tingimustes muutunud loosungiks – ratsa rikkaks.

Vene ajal said madala haridusega noormehed oma üleolekut näidata sellega, et nad teenisid haritud inimestega võrreldes tunduvalt rohkem. Kapitalismi teele asudes hakkasid Eestis sissetulek ja inimese haridustase positiivselt korreleeruma, ehk – kõrgema haridusega inimesed saavad reeglina suuremat palka kui madalama haridusega inimesed. Osa noori adus selles oma võimalust ning nende eesmärgiks sai võimalikult hea hariduse saamine.

Kui aga keskkond seda ei toetanud, siis seal toimis jätkuvalt vana mõtteviis. Lisame veel osa noorte väga kehva majandusliku olukorra, mis tingib huviringidest kõrvalejäämise ning alaväärsuskompleksi tekkimine olukorras, kus kihistumine koolis on saanud vägagi oluliseks probleemiks.

Praegune suund unisex haridusele ei soodusta poiste vaimset ja füüsilist arengut. Suuremal osal poistel ja tüdrukutel on loomuomaselt erinevad huvid ning nende väljendusviisid. Valdav osa õpetajaskonnast on naised, kes paratamatult tunnetavad suuremat ühisosa korralike tüdrukutega. Poisid jäävad siin paratamatult statisti rolli ehk nad ei ole tüdrukutega võrreldes konkurentsivõimelised. Seetõttu jäävad poisid sagedamini ilma igale inimesele vajalikust kiitusest, tunnustusest.

Poistel pole, kellega ennast koolis identifitseerida. Puudub n-ö meherolli eeskuju. Teades seda, kui mõranenud on meie Eestimaa perekonnad (lahutatud, pereelude ebanormaalsus – suhete madal kvaliteet, vanemate ülipikad tööpäevad, paljudes peredes ei näe lapsed oma ühte vanemat nädalaid, sest nood töötavad välismaal jms), ei leia poisid koduntki ei tunnustust ega eeskuju, tihtipeale ei leia söökigi eest.

Nende probleemidega tegelemine on märksa keerukam kui täienduskursuste väljamõtlemine. Neist kursustest võib olla kasu, kuid kui noor inimene peab tagasi siirduma keskkonda, kust ta on pärit, siis tõenäosus, et ta välja rabeled on suhteliselt väike. Kui veel lisada asjaolu, et reaalne elu näitab, et välismaal lihttööd tehes võib saada palju suuremat sissetulekut, kui Eestis valgekraeline võib saada, siis oleme taas vastakuti traktoristi probleemiga.

Elus hakkama saamise oskuste andmine ei saa olla kursus, vaid kogu kooliharidust läbiv mõõde nagu väärtuste edastamine ja kinnistamine uuele põlvkonnale. See tähendab aga hariduses eksisteeriva mõtteviisi muutmist. Laps ei ole pearaha allikas, vaid ühiskonnale äärmiselt oluline vara. Poisslapsed peavad seda iseäranis tundma, sest tunnustusest ilmajäetuna ei tunnevad nad end varatuna.

Seni, kuni ühiskonnas eksisteerib märkimisväärselt suur kiht tõrjutuid täiskasvanute hulgas, ei kao ka poiste suur väljalangevus koolist.

Mulle näib, et ühiskond ei tohiks fetišeerida ka ainult kõrgharidust. Ühiskond vajab igasuguse haridusega ning ettevalmistusega inimesi. Me ei vaja ainult IT-patse, vaid ka torumehi, elektrikuid, ehitajaid. Kõrghariduse ülistamine tekitab kahjuks uusi alaväärsuskompleksidega noori, kes võivad minna ka kuritegevuse teele. Kuritegevusel on reeglina madala hariduse ning ühiskonnast võõrandatu ning tõrjutu nägu.

Seetõttu on probleemi tõstatamine harimatutest meestest asjakohane. Katkestatud õppe puhul tuleb noortele ulatada õng, kuid eelkõige tuleb alustada sellest, et puuduks vajadus selle õnge ulatamiseks. See tähendab aga väärtuste ümber hindamist. Alustagem kasvõi sellest, et teha koolid atraktiivseks ka meesõpetajatele. Olen kindel, et juba ainuüksi selle meetme tagajärjel uus põlvkond noori (nii poisse kui tüdrukuid) tuleb elutervem ning tugevam.

Tagasi üles