Tapa raudteejaama läheduses konutab vana L-seeria auruvedur. 1990ndatel tehti see korda, kuid nüüd seisab laastatuna. Veduri muremõtted pani kirja tehnikaloolane Margus Kruut.
Margus Kruut: ka vedur võib nutta…
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sündisin 1950. aastal ning 1996. aasta augustis olin ülimalt õnnelik, et pääsesin vanametalli viimisest ja sain Eestis esimesena L-seeria veduritest Tapa raudteejaama lähedusse mälestusmärgina pensionipõlve veetma. Ah, mis pensionipõlve pidamisest ma räägin – mind löödi läikima, sain selga uue värvikuue, ühesõnaga saabus minu teine noorus. Küll ma olin ikka ilus, lausa särasin ja inimesed käisid mind imetlemas.
Kuid nüüd olen täiesti unustuse hõlma vajunud ning vandaalide küüsi langenud. Kui enne seisin uhkelt ja väärikalt oma kohal, siis ausalt öeldes on nüüd päris häbi, kui möödasõitvatest rongidest mind vaadatakse. Olen täiesti räämas ning roostekoll on mulle mitmesse kohta juba augud sisse närinud. Kuid see pole kõige suurem mure.
Kõige hullem on see, et metallikratid käivad mind jupphaaval lammutamas ja ma ei saa selle vastu mitte midagi teha. Karjuksin appi, ehk laseksin kas või kõrvulukustavat vilet, aga jõudu ehk auru enam pole. Sõidaksin minema, aga ei saa, sest palju olulisi detaile on ära varastatud.
Näiteks küttekolde, kuhu kühveldati kivisütt ja kus oli tuli, suu sulgenud ja avanud metallist uksed on ka minema tassitud. Mul on ikka päris valus, kui mult midagi küljest lahti kangutatakse ja vanametalli kokkuostu viiakse.
Vedurikabiini klaasid on juba ammu puruks pekstud ning laes olevatest suurtest katmata avadest sajab vihma ja lund sisse, seetõttu haigutavad kabiini põrandas ja seinas augud. Olen ühest silmast pime, teise on keegi ära viinud. Mult on nii palju asju juba maha kruvitud, et ei suuda enam meenutada, kes mu sinna omal ajal seisma pani. Seda mäletan küll, et mind toodi Valgast.
Läbi udu mäletan seost Tapa linnaks saamise 70. aasta juubelipidustustega ning raudteelaste päevaga.
Minu ümber oli siis ikka palju rahvast, nende seas ka mitmeid tuntud inimesi. Näiteks monumendi avamise lindi lõikas läbi tolleaegne riigikogu asespiiker. See oli üks ilusamaid hetki minu elus. Kuid nüüd mul vist polegi enam omanikku, kes minu kurva saatuse vastu huvi tunneks.
Siiski loodan, et ühel päeval tehakse mind korda ja viiakse turvalisemasse kohta. Seni aga proovin kuidagi vastu pidada ning seisan nüüd juba kui hoopis mälestusmärk ükskõiksusele ja hoolimatusele.
Ma ei taha olla selline kole, roostetav ja hukkumisele määratud monument. Palun tulge mulle appi ja aidake mind!
Auruvedur L-1361
• Ehitati 1950. aastal Brjanski veduritehases ühena selles tehases samal aastal valminud 130st taolisest vedurist. 13. septembril 1950 Jaroslavlis oma teenistust alustanud vedur töötas enne Eestisse jõudmist veel Murmanski liini Kandalakša, Petrozavodski, Medvežja Gora ja Oktoobriraudtee Leningradi sorteerimisjaama depoodes.
• 1963. aasta mais saabus Eestisse Tartu depoosse ning hakkas vedama kaubaronge Tapa-Tartu-Petseri-Valga liinidel. 1975. aastal arvati vedur reservi ja taasiseseisvunud Eestis kanti lõpuks 8. novembril 1995 RE Eesti Raudtee inventarist maha. Eakas vedur oli sõitnud 2 167 132 km, sh 1 202 049 km Eesti pinnal. Tapa linna 70. aastapäeva pidustuste raames, raudteelaste päeva eel laupäeval, 3. augustil 1996 seati auruvedur Tapal mälestusmärgina üles.
Allikas: Eesti Raudteemuuseum