Herman Simmi juhtum võib olla teedrajav
Juhtkiri: raha või šantaaž?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigireetmises kahtlustatava Herman Simmi väide, nagu sundinuks Venemaa teda spioneerima, ähvardades avalikuks teha tema väidetava KGB-mineviku, sunnib taas küsima, kas KGB-arhiivide jäämine Eestisse välistaks sellised olukorrad. Et aga Simmi juhtumi uurimine alles käib, saab rääkida ka tema muudest motiividest, sealhulgas lihtsast soovist saada rohkem raha.
Eesti riigi taasiseseisvumisega 1991. aastal viidi KGB kaastöötajate toimikud siit suures osas välja ning need asuvad Venemaal. Need toimikud on andnud pidevat pinget ja mõtlemisainet Eesti avalikkusele, eriti palju tuli nn KGB agentide paljastamise katseid 1990. aastate algul. Ent Simmi juhtum näitab, et Venemaa käes võivad olla hoovad ka Eesti eliidiga manipuleerimiseks.
Hämarus ja salastatus annab ainult hoogu vandenõuteooriatele ja selle vastu aitab üksnes võimalikult suur läbipaistvus. See, et Saksamaal tehti Stasi arhiivid pärast taasühendamist avalikuks, põhjustas küll skandaale ja jahmatust, kui selgus näiteks, et abikaasad on nuhkinud üksteise järele, kuid nullis poliitilise manipulatsiooni võimalikkuse.
Kuid poliitilise eliidi sidemed salateenistustega on tekitanud probleeme mujal Ida-Euroopas, näiteks Poolas ja Leedus. Selles mõttes ei pruugi Herman Simmi juhtum jääda üksikuks.
Vaatamata Eesti kogemusele KGBga oli meil tegemist institutsiooniga, kes tegutses võimul olles ja riigisiseselt. Me pole aga tegelikult kokku puutunud välisluurega tegeleva KGBga või õigemini see kokkupuude võib olla ainult mõnel üksikul. Nii võib arvata, et Herman Simmi juhtum on ka ses vallas teedrajava tähendusega.
Küsitav on siiski tulevik – kui mõni analüütik arvab, et me ei saagi kunagi teada KGB kaastöötajate nimesid, siis kuidas on võimalik võtta kedagi vanema põlvkonna esindajaist riigi teenistusse? Nende kogemused ja oskused võivad olla Eesti riigile kasulikud, kuid see ei loe, kui vaadata nende sünniaastat. Ainuüksi selline kahtlus oleks teisalt aga ebademokraatlik.
Kuid kogu šantaažioletus võib olla lihtsalt kattevari sajanditepikkusele reetmise motiivile – rahahimule. Eesti riigiteenistujate palgad polnud 1990. aastail teab mis suured, nii oli tõesti lihtne inimest ära osta. Mõistagi näitaks raha eest spioneerimine Simmi tunduvalt halvemas valguses kui šantaažihirmus riigisaladuste müümine. Meie kõigi huvides on aga sest juhtumist võimalikult palju teada saada ja selle tagamaad maksimaalselt läbipaistvaks muuta.