Parimat lootes, ent halvimaks valmistudes kõnetan eesootava jaanipäeva peale mõeldes eelkõige neid inimesi, kes hoolivad endast ja teistest nii liikluses kui elus. Majanduslanguse mõjude taandumine, mis inimeste igapäevaellu leevendust toob, on liikluses andnud vastupidise efekti. Seda enam on hinnas liiklejad, kes pole mitte ainult ise eeskujuks, vaid on valmis teiste elu säästmiseks vajadusel ka sekkuma.
Liikluspilt Eesti teedel on tänavu eelmise aastaga võrreldes omandanud kurvemad toonid. Maikuus oli rohkem nii vigastatutega õnnetusi, vigasaanuid kui ka hukkunuid. Aasta kokkuvõttes on hukkunuid koguni poole võrra enam kui eelmisel aastal.
Sama liiklusjärelevalve mahu juures on rohkem ka ohtlikke liiklusrikkumisi: kiiruseületamisi, joobes juhtimist, turvavarustuseta sõitmist ning juhtimisõiguseta juhtimist. Liiklusohutuse näitajad on mitme aasta keskmisi vaadates siiski positiivsed, kuid tänavune muutus paneb tõsiselt mõtlema.
Tähendab see ju lõppkokkuvõttes, et teedel-tänavatel on palju suurem tõenäosus kohtuda sõidukijuhiga, kelle oskused või tervislik seisund tegelikult roolis olla ei lubaks.
Paraku ei ole jaanipäeva eel aktuaalseks tõusvad hoiatused alkoholi liigse tarbimise ja tihtipeale sellele järgneva ennasthävitava käitumise eest laest võetud. Jaanipäeval suureneb risk liikluses surmavalt ohtlikku sõidukijuhti kohata tunduvalt.
Kahel viimasel aastal on politsei kolme pühadepäevaga kõrvaldanud liiklusest sama palju juhte kui tänavu juunis ühe nädalaga. Eelmisel aastal hukkus pühade ajal neli inimest: kolm noormeest purjus juhi autos ning joobes juhi auto alla jäänud jalgrattur.
Tihtipeale pole inimene sellel hetkel üksi, kui otsustab purjus peaga rooli minna. Just siis on kõrvalseisjal võimalik päästa kaaslase elu. Sõpra saab veenda, paluda, hoiatada, kinni hoida, temalt autovõtmed ära võtta, politsei kutsuda, kaine juht organiseerida. Jah, see nõuab valmisolekut teisi märgata ning oma mugavustsoonist välja tulla, kuid kaalul võib olla kellegi elu. Halvim on istuda ise samasse autosse ning olla hommikuks oma pere ja sõpruskonna jaoks jäädavalt kadunud.
Soomes tehtud uuringu kohaselt on joobes juhiga juhtunud ja kellegi surmaga lõppenud liiklusõnnetustest 92 protsendil juhtudest hukkunuks kas juht ise või tema kaasreisija. Sama uuringu järgi kaasneb joobes juhtimisega üldjuhul nii lubatust suurem sõidukiirus kui ka turvavarustuse kasutamata jätmine. See omakorda vähendab tunduvalt võimalusi õnnetuse korral ellu jääda.
Sekkumist lihtsustaks ning purjus peaga rooli istumast takistaks juba see, kui alkoholijoobes juhtimine oleks nii ühiskonnas üldiselt kui ka väiksemates kogukondades ja sõpruskondades täiesti taunitav.
Umbes nii nagu telefonihelin teatris või raha varastamine annetuskastist. Iseenda ja kõigi teiste liiklejate ohustamine lihtsalt ei tohi olla midagi, millega kelkida. Politsei teeb koos partnerorganisatsioonide ja meediaga iga päev tööd liiklusrikkumistega kaasnevate ohtude selgitamiseks.
Ka liiklusjärelevalves on meie jaoks kaks poolt: ühest küljest selgitamine ja teisest küljest selge karistuspoliitika – seal, kus riskitakse eludega, on ka karistused karmid. Kui politsei suhtumine ja kogukondlik ühine veendumus ühte jalga astuvad, on lootust olukorra paranemisele.
Ennasthävitava hulljulguse taga on arvamus, et «minuga seda ei juhtu». Praktiline elu aga toob liiklusõnnetusi kõige ootamatumal ja traagilisemal kujul. Juhtimisõiguseta ja joobes noormees läheb kolme sõbraga sõitma ning suurel kiirusel vastu puud paiskunud autos saab surma kaks juhuslikult peale võetud hääletajat ning üks sõpradest. Minu südamlik kaastunne kõigile selle õnnetusega seotud peredele.
Mitte keegi ei plaani surmaga lõppevat jaanipäeva, aga kui keegi seda ei takista, võib halvim ikkagi juhtuda. Meil kõigil on pered, isad, emad, lapsed, sõbrad ja head tuttavad-töökaaslased. Pidutsegem seekord nii, et uut töönädalat alustades oleksid kõik need kallid inimesed teie jaoks alles ja teie ise oleksite kõigi nende jaoks alles.