Mihkel Mutt: kraadiklaas nimega Tarand

Niisugust vabadust põhimõtete ja pooltega ringi käimises nagu Indrek Tarandil annab otsida, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Kui puhta kullana võtta Indrek Tarandi põhjendust Edgar Savisaare ettepanekuga nõustumiseks – et niiviisi tekib ühiskonnas debatt jne? Muidugi võib inimene oma paremates tunnetes tõesti muretseda demokraatia olukorra pärast Eestis. Ja enamik meist muutub aastate lisandudes ka tõsisemaks. Ometi on kogu olukorras praegu midagi kahtlast. Asi polegi enam justkui konkreetsetes isikutes, müttamine käib millegi muu ümber.

Aga enne kaks sõna vanal teemal, mitu kandidaati peab olema. Muidugi on mitu parem, ainult et praegu kujunes kummaline olukord: mitme kandidaadi esitamist eeldati koalitsioonilt, kes nõnda justkui pidanuks demonstreerima demokraatiat iseenda sees. Taheti ju, et IRL esitaks kellegi Ilvese vastu.

Ometi on endastmõistetav, et selle esitaks opositsioon. (Säärane tule enda pealt kõrvale juhtimine oli päris osav manipuleering.) Muidugi, opositsioonil on kerge öelda, et nende endi (keskerakondlasest) kandidaat olnuks vormitäiteks, sest tal polnuks mingeid šansse.

Tõsi, meie parlament ei ole hiilanud n-ö üleparteiliste – kogu riigi huvisid puudutavate – otsustega. (Tuletaksin igaks juhuks meelde, et valides presidenti, valitakse Eesti Vabariigile üht olulisemat visiitkaarti laias ilmas. See on hoopis teine asi, kui lahe poiss või tüdruk keegi on.)

Hääletamine on ikka kulgenud koalitsiooni-opositsiooni liini pidi. Vastasrinna ainus võimalus oligi nüüd esitada kandidaat, kes poleks ka koalitsioonile päriselt vastuvõetamatu, ajaks nad vähemasti kimbatusse. Oli vaja tuntud inimest, kes oleks nõus kogu seda värki kaasa tegema. See inimene leiti. (Ma ei tea, kas Linnar Priimäele, kes on mängurina samas liigas, tehti enne seda ettepanek või mitte.)

Selles mõttes on käik hiilgav ja paneb Savisaare puhul meenutama inglise vanasõna, mida võiks vabas vormis tõlkida: «Vanast viiulist võlub välja mõnegi haruldase heli.»

Nad on nii erinevad, Indrek ja Edgar, ühel muretus, teisel raskepärasus, üks improviseerib, teine haub. Aga näe, mängur tunneb mänguri ära.

Ent stopp, ehk ei peaks laskuma sellele tasemele. See, kes kelle esitas ja mis prille või lipsu too kannab, on ju vähem tähtis kui see, et Eesti saaks võimalikest parima presidendi (muidu peaksime ka eeldama, et «vale» inimene ei saa esitada õiget mõtet).

Niisiis – kui hea, kui õige? Ma ei usu, et enamik neist, kes Tarandi kandidatuuri praegu õhinal toetavad, sellele eriti mõtleksid. Nad ei kujuta ettegi, mida asjaosaline isik presidendi rollis teisiti või paremini teeks. (Ja sellel pole imelikul kombel ka ajakirjandus märkimisväärselt peatunud.) See polegi justkui peamine. Peaasi on olla millegi vastu – tagatubade, väliseestlaste, kikilipsude ja mille kõige veel.
Milleks kõik need Emorid ja Turu-uuringud, kui üks Tarand ajab asja ära? Torka ta ühiskonna kehandisse ja kohe näitab: kui suur on poolehoid talle, nii suur on rahva üldine rahulolematus.

Poliitikahuvilistele on tehtud kingitus. Meie endi juures kodus toimub suur populismialane seminar, mida me saame kõik tasuta jälgida. See toimub suhteliselt haritud, suhteliselt alalhoidliku ja skeptilise rahva juures. Selle põhjal võime ette kujutada, mis toimub seal, kus päike palavam ja inimesed keevalisemad. Näiteks Haiti sai endale äsja popstaarist presidendi. Ja Madagaskaril tuli paari aasta eest võimule diskor. (Miks mitte tuua nende asemel näideteks Reaganit või Schwarzeneggerit? Aga sellepärast mitte, et Ameerikamaa veskid jahvatavad aeglaselt ja põhjalikult, nii et protestikandidaadid ei jõua kuhugi.)

Indrek Tarand on psühholoogiliselt huvitav nähtus. Ma proovin mõista, et eriti kaugemalt vaadates tundub see, mis meil siin on, tõesti üks konnatiik. Milleks veel mingid põhi- või alusmõtted? Peaasi et pulli saaks, kõik tuleb ära proovida. «Sai ka presidendikandidaati pandud,» võib ta kunagi muheledes mõelda. Meie mälestusi ei võta meilt tõesti miski. Olen temaga selles suhtes tükati solidaarne.

Tarand on erakordne sotsiaalpoliitiline hedonist. Kui hakkan mõtlema Eesti ajaloole, siis niisugust vabadust põhimõtete ja pooltega ringi käimisel kohtab vist ainult ühe isiku puhul, ja see on Karl Säre. Aga tema ei vajanud naudinguks publikut, talle piisas iseendast.

Esmapilgul võiks arvata, et selle sammuga tõmbab Indrek Tarand oma tulevikule kriipsu peale, sest praeguses mängus on siiski tegemist ka põhimõtetega. (Täpsemalt öeldes küll sellega, kes mingit põhimõtet mingil hetkel parajasti esindab.)

Eesti poliitika on parteiliselt väga korporatiivne ja kui sa tahad kaasa teha, pead tingimata mingis ansamblis laulma. Eurosaadikust kaugemale ei ole meie riigis võimalik otsevalimistega minna. On tõsi, et poliitikas unustatakse kõik, ent millal? Ka Indrek Tarandil täitub kolme aasta pärast viiskümmend.

Teiselt poolt võttes polnud tal midagi kaotada. (Küsime ausalt: kui palju oleks see tema imagot muutnud, kui ta oleks praegu «ei» öelnud? Mitte sutikestki.) Indrek Tarand oli ühes seltskonnas tükk aega vägagi oma ja hinnatud, aga siis see seltskond korraldas talle pehme maandumise ühte muuseumi.

Tarand aga ei kavatsenud sellega leppida ja tõusis üksi... hädamere vastu. Selle ees müts maha. Ainult... (ja see küsimus vaevab mind kõige rohkem), kas siis tõesti ei ole mingit muud võimalust oma andeid realiseerida kui see õnnetu Eesti poliitlava, mis korraks jälle kipub operetistuma? Ah, tunnen füüsiliselt, kuidas Haiti ja Madagaskar lähenevad.

P.S. Telekas on ikka võimas vahend. Kuhu oleks Tarand jõudnud mängujuhi ametita? Brüsselis on vist ikka natuke igav. Sealne nahkne establishment ei oska mängulisust hinnata.