Juhtkiri: vähem on rohkem

Konkurentsivõime tarvis tuleks lõpetada samade erialade dubleerimine

Kas teate, mille poolest on Euroopa viie rikkama riigi sekka pürgiv – valitsuse juhtpartei lubaduse järgi – Eesti vähemalt praegu tagapool Peruust, Bangladeshist, Sri Lankast, Pakistanist, Iraanist, Egiptusest, Colombiast, Araabia Ühendemiraatidest, Malaisiast, Uruguayst? Need on riigid, mille ülikoolid on maailma 600 parema seas. Eestit seal pole.

Möödunud reedel istusid Eesti arvamusliidrid ja helgeimad pead Tartu Ülikooli aulas ning rääkisid sellest, milline peaks olema alma mater’i tulevik. Eksrektor, praegune kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnastas soovi viia Tartu Ülikool maailma tippude ja Euroopa esisaja hulka. Ehk teisisõnu, tegemist oleks ülikooliga, kaitstud doktoritööde arv kus tehtud teadustööde tsiteeritavus, patentide hulk, professori kohta, Nobeli preemiate hulk ja veel pea miljon kriteeriumi oleks kõige-kõige. Tartu Ülikooli praegune rektor Alar Karis sõnab, et ega tabelid tõtt räägi, ent ei jäta ka möönmata, et ega nad ka valeta.

Ärimees, ettevõtja ja pangajuht Indrek Neivelt nentis 377 aasta vanuse Tartu Ülikooli arengust rääkides mõtlikult, et kui materjaliteaduse, mikrobioloogia ja geneetika alal pole Eestil põhjust häbeneda, siis majandus- ja ärialaseid tsiteeringuid pole mitte ühtegi.

Ei aita meid lohutus, et põhjus, miks ükski Eesti ülikool haridusajakirja Times Higher Education edetabelisse ei pääsenud, tuleneb osalt uuringu metodoloogiast. Nimelt määrab tervelt 40 protsenti iga kõrgkooli tulemusest üleilmne sotsioloogiline küsitlus, kui tuntud on õppeasutus maailma akadeemiliste arvamusliidrite hulgas.

Ent olgu metodoloogia milline tahes, tuleb Eesti haridust juhtivatel inimestel mõelda sellele, kuidas muuta Eesti kõrgharidus konkurentsivõimeliseks. Kasutades taas Neivelti sõnu ning neid natuke täiendades: ei Tartu Ülikooli ega teistegi Eesti ülikoolide konkurendid ei peitu siin Läänemere kaldapealsel. Need kõik on piiri taga.

Seega tekib õigustatud küsimus, kas riik peab piiratud inimressurssi ning nappi raha jagama sedavõrd paljude vahel. Kas ikka peab sama sisuga erialasid õpetama sedavõrd paljudes kõrgkoolides? Ja üks olulisemaid küsimusi: kas ülikoolid peavad nn tootma kõrgharidusega inimesi või peaks sammaste vahelt siiski väljuma Eesti tulevane eliit? Riigikogu esimees Ene Ergma nentis sedasama mõtet välja käies, et ehk on mõnikord vähem pigem parem.

Kas ja millal jõuab liberaalne Eesti kõrgkoolide liitumiseni, on ennustamatu. Küll on haridusministeeriumi võimuses haarata juhtohjad ses osas, et ühtseid ja samu erialasid vähemalt riiklikes kõrgkoolides ei dubleeritaks.