Ene Ergma: me vajame eliiti
10. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen nukrusega vaadanud, kuidas Tartu Ülikool suundub nii-öelda massitoodangu produtseerimise poole.
Ülikooli ei peagi saama sisse igaüks. Vastupidi. Kõrghariduse omandamiseks on vaja väga tugevaid eeldusi. Miks peame loomulikuks, et kaunites kunstides nõutakse tudengikandidaadilt teatud eeldusi, annet, aga akadeemilist kõrgharidust võib piltlikult öeldes endale osta?
Võib-olla oleks aeg mõelda, milline peab olema riigieelarveline tellimus?
Võib-olla oleks mõttekam vähendada õppekohtade arvu ja samas suurendada pearaha? Parem vähem, kuid kvaliteetsemalt! On aeg lõpetada üldhariduskoolide riigieksamite süsteem. Minu arvates ei ole see oma eesmärki saavutanud, või õigemini: see aitabki produtseerida tudengikandidaate massiülikooli jaoks.
Mulle ei meeldi ka koolide reastamine väga formaalsete kriteeriumide alusel, mis toob koolidesse nii õpilaste kui ka õpetajate hulka mõttetuid pingeid.
On loogiline pöörduda tagasi ülikoolide sisseastumiseksamite juurde, neid võiks olla kaks ja üks neist matemaatika. Sisseastumiseksam stimuleeriks koole pöörama suuremat tähelepanu kõige aluse – matemaatika – õpetamisele. Matemaatikaeksami maht peaks sõltuma teaduskonnast, näiteks humanitaar- ja sotsiaalteadustes võiks üliõpilaskandidaadilt nõutav teadmiste tase olla nõrgem võrreldes loodus- ja tehnikateadusi õppida soovijatega. Teine eksam oleks juba teaduskonna enda valik.
Viimaks tahaksin tähelepanu pöörata üliõpilaste soolisele tasakaalustamatusele. Tartu Ülikoolis õppijatest on minu andmetel 70 protsenti naised ja 30 mehed.
Kuid suur kõrgharidusega naiste hulk ei tähenda, et naiste akadeemiline karjäär oleks edukam, vaid suisa vastupidi: naisprofessorite osakaal, nagu ka kogu Euroopas, on 15–20 protsendi vahel. See on teine äärmus, millele tuleks ka Tartu Ülikoolis tähelepanu pöörata.
Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et juba põhikoolist langeb suur hulk poisse välja. Olen veendunud, et nende seas on küllalt palju andekaid, kuid keskmisest rahutuma loomuga või sotsiaalselt keerukamatest perekondadest pärit noormehi, kelle tegelikud võimed lubaksid olla tublid õppijad ülikoolides, kuid kelle haridustee katkes liiga vara.
Varases teismeliseeas tehtud valed valikud võivad viia noored tupikteele, kuid me ei peaks laskma neil noortel kaotada. Olen mitu korda pakkunud välja ideed, et Eesti vajab seesuguste poiste jaoks tugevama distsipliiniga kadetikooli, kus nad võiksid saada korraliku hariduse.
Rangemast distsipliinist kõneldes ei pea ma silmas mitte karistusasutust, vaid kooli, kus selline distsipliin on enesestmõistetav. Mõelgem sellele, kas meie demograafilises olukorras on mõistlik kaotada Eesti tööturul noori mehi.
Tekstid põhinevad Indrek Neivelti ja Ene Ergma 7. novembril Tartu Ülikooli arengukonverentsil peetud ettekannetel.