Eestis on enam kui 20 kõrgkooli, ometi pole meil tõlget ladina juurtega inglise sõnale sublime. «Ülev» ja «õilis» annavad edasi osa selle meeliülendavat rafineeritust tähistava mõiste tähendusest. Kuid mõlemad tõstavad käed tähendusvälja selle osa ees, mis heiastub inglise keelses kõnekäänus «subliimsest naeruväärseni on vaid üks samm» (maavillaselt: «lae all lendamisest on lühike maa katuse sõitmiseni»).
Vaste puudus annab end taas teravalt tunda nüüd, mil Indrek Tarand kavatseb kandideerida Toomas Hendrik Ilvese vastu Eesti presidendiks.
Poliitilist poeesiat on siin jalaga segada. Mitte et kõik riimuks. Kui Rüütel oli «vana» ja Ilves on «uus», siis kes oleks Tarand? Hüper-uus, prantslaslikult? Ja mille teeb Tarand Ilvesest? Uusvana? Kui Ilves esindas «valgeid» erakondi ja Rüütlil on «punane» jume, siis mis värvi oleks Keskerakonnaga esinev Tarand? Tumeroheline?
Mis riimub, on poliitiline lähiminevik. Mõlemad juhivad Eesti absoluutset valimispingerida: Ilves sai 2004. aastal 76 000 häält, Tarand 2009. aastal 102 000. Et tegemist oli mõlemal juhul europarlamendi valimistega ning nüüd on kaalul vaid presidendi koht, võib toimuv Stenbocki majast vabalt paista taskugigantide heitlusena.
Nii on ja ei ole ka. Mõlemad mehed esindavad diametraalselt erinevaid positsioone ühes tänapäeva Eesti otsustavas poliitilises küsimuses: milline on parteide roll ühiskonnas?
See küsimus määrab pikas plaanis demokraatliku osaluse kvaliteedi ja võimu legitiimsuse (ehk talutavuse) Eestis. Ilves ja Tarand teevad seda jälle subliimselt absurdse poeesiaga.
Erakonnaülesest Ilvesest sai esimesel ametiajal midagi väga lähedast Reformierakonna käpiknukule.
Tarand võttis 2009. aastal üksikkandidaadina napilt vähem hääli kui parteina anomaalne Keskerakond, mis tema abil kaudselt vastandub erakonnastumise ekstsessidele (ehk liialdustele).
Laealustes sfäärides on Eestis end viimast sammu astumata kõige vabamalt tundnud Lennart Meri oma ristimärkidega hüpervõimude liidrite gloobusel, ebasanitaarsete pressikonverentside ja muu sellisega. Presidendi võimupiiride analüüs pühendub liialt sellele, mida tal ei ole – selle asemel, mis tal on ja mille alusel ta tulekski valida.
Meri näitel on Eesti presidendil mandaat saastast saia teha. Kättesattuv panna sümbolina kõrgemaid eesmärke teenima. Rahvast subliimselt kõnetades rääkida asjust, milleni parteid ei küüni. Nagu kunagi Meri ühel Saaremaa visiidil, kus ta ühele nokastanud külamehele andis kaasa heasüdamliku õlalepatsutuse ja sõnad «kuula oma naise sõna».