Jälle see Indrek

Argo Ideon
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Tarand
Indrek Tarand Foto: A.Peegel

Täna pärast kella 13 astub Indrek Tarand Tallinnas linnavolikogu saalis keskerakondlaste pilkude ette. Pärast väikest pöördumist ja küsimusi otsustab tsentripartei volikogu salajasel hääletusel, kas europarlamendi roheliste / Euroopa vabaliidu fraktsiooni liige Tarand saab neilt toetuse kui Keskerakonna kandidaat 2011. aasta presidendivalimistel.


Küsimusi, mida keskerakondlased sel puhul esitada saaks, iseenesest ju leidub. Näiteks: milliseid Keskerakonna vaateid Tarand valimistel esindab ja kannab? Lisaks sellele, et kahe kandidaadiga valimised on paremad kui ühe kandidaadiga valimised.

Või millest on üldse tingitud Tarandi kannapööre suhtumises Keskerakonda? Põgus Indrek Tarandi veebilehe sirvimine näitab ta varasemaid avaldusi, nagu «Jant, mida Keskerakond etendab häälte ülelugemisel, ja sellega kaasnev parteiline terroriõhustik on piinlik ning alandab Eesti Vabariiki» (juuni 2009).

Või kui korraks meenutada Keskerakonna toonast valimisüritust Salme kultuurikeskuses, mille sõltumatu kandidaat Tarand justkui möödaminnes edukalt hijack’is. Pildid Kadri Simsoni ja Indrek Tarandi mikrofoniveost jäävad Eesti poliitikamälu varasalve veel kauaks.

Kuid kes vana asja meenutab, sel uued ideed peast välja. Keskerakonnal on õigus ja võimalus oma kandidaat esitada – partei liige, parteiväline või keda tahes. Sünnilt Eesti Vabariigi kodanik, vähemalt 40 aastat vana ja pole kaadrikaitseväelane – need on seaduse nõuded.

Kui Indrek Tarandist saab väljaöeldud ja poliitiliselt kinnitatud kandidaat – ametlik esitamine saab nagunii aset leida alles augusti lõpus –, siis ei ole kellelgi põhjust teda sellepärast maha teha, halvustada või pidada millegi poolest kehvemaks meheks kui teist kandidaati, kelle toetamisest on teatanud kolm parlamendierakonda.

Seeläbi saab defineeritud ka nende valimiste põhikonflikt. Üks kandidaat on toolilistuja, teine aga väljakutse esitaja, kes püüab esimest minema puksida. Kui hästi meenutada, siis eelmisel korral, 2006. aastal, oli täpselt sama olukord, ainult et Toomas Hendrik Ilves oli toona väljakutsuja rollis. Ning nagu kurikuulsad Wikileaksi dokumendid meile kõnelesid, nägi ka tema toona just seda kahe kandidaadi vastuolu liikumapaneva jõuna.

Vaadates olukorda veidi rahulikuma pilguga, kui sel nädalal osa poliitikatippe on teinud, pole Ilves ja Tarand nii vastandlikud midagi. Kikilips versus pealaele lükatud päikeseprillid – seda küll. Kuid mõlemad on tegelenud välispoliitikaga. Ilves oli minister, Tarand samal ajal ministeeriumi kantsler.

Mõlemad valiti europarlamenti rahva ülisuure toetusega. Kumbagi peetakse loomult veidi arrogantseks isemõtlejaks. Ning eks see kõik räägibki Keskerakonna poliittehnoloogide vaatenurgast Tarandi poolt – vastaskandidaat ei peaks olema nii keskerakondlik, et parem­erakondade saadikuid eemale tõugata, vaid just piisavalt Ilvese tüüpi, et oleks šanss riigikogus teatud hulk hääli kõrvale tõmmata.

Loodetavasti ei tõmbu ka Ilves seepeale kandidaadina presidendilossi kindlusmüüride vahele, vaid näitab avatust debattidele ja väitlustele. Kui saame näha vahelduseks sisukat poliitilist kampaaniat, on Keskerakond ja Tarand võitnud seeläbi teatud hulga Brownie punkte. Isegi kui presidendiamet jääb seekord püüdmatuks.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles