Üritusi jätkub meil suvest suvesse üha enam. Oleme jõudnud sinnamaale, et peaaegu igal õhtul on mõnes Eestimaa paigas midagi, mis tasub vaatamist-kuulamist. Iseenesest on see ju tore, kuigi olen tihti endamisi mõelnud, kas tõesti jätkub kõigile neile üritustele külastajaid. Piletihinnad on tihtipeale tulisoolased ja nagu selgub, pole neile üritustele oodatud kaugeltki mitte kõik kultuurihuvilised inimesed.
Liikumispuudega kultuurisõber peab sageli kogema, et temale pole ürituste korraldajad asja organiseerides kordagi mõelnud. Kuidas teisiti seletada olukorda, kus enne avamist juba palju kuulsust kogunud Põhuteater annab oma kodulehel alles pärast hättajäänu kurja telefonikõnet märku, kus ja kuidas saab invaautoga inimene parkida. Rääkimata sellest, et sealsed nn saalitöötajad ei tahtnud kuuldagi palvest teha erand liikumispuudega inimesele ja jätta ta vastu üldist korraldust vaheajaks oma kohale istuma. Kõrgetest astmetest üles-alla turnimine oleks olnud palve esitajale niivõrd raske katsumus, et ta pidas paremaks lahkuda. Üsna solvunult.
Samalaadsesse olukorda satub liikumishälvik (sedasi mõtleb vist valdav osa suvekultuurikorraldajaid) ka ühel suve suurürituseks kuulutatud naiste tantsupeol. Seal hurjutatakse koguni, et invaliid, va rumal, oleks pidanud enne peole tulekut hankima kuskilt eraldi loa, et peoplatsile lähedale pääseda. Pärast inetut intsidenti probleem siiski laheneb.
Veidi parem on olukord Noblessneri valukoja üritusel – seal leitakse vähemalt kiiresti probleemidele lahendus ega riielda inimesega, kel niigi raske. Aga vastavad viited ja märked, kuidas invaliid väiksema vaevaga hakkama saaks, puuduvad sealgi.
Suvi on alles ees, järgmine ja ülejärgminegi tulekul. Kahju, aga minu elurõõmus ja igati tegus lapsepõlvesõbranna, kes kehva liikumise kiuste on üritanud ka suvistest kultuuriüritustest osa saada, otsustas nüüd loobumisvõidu anda – ta enam ei jaksa tõestada, et vaatamata välisele puudele on temas olemas sisemine soov nautida kultuuri. Suveüritustel ringi vaadates tundub, et paljud temataolised, kuid nõrgema närviga inimesed on juba varem käed tõstnud.
Meie, kes me oma igapäevase liikumisega punktist A punkti B saame hakkama suurema vaeva ja ettemõtlemiseta, ei kujuta ettegi, kui ületamatuks võivad liikumispuudega inimesele osutuda kaks väikest trepiastetki. Siiski võiksime püüda mõista, et astmetest veel raskem ja valusam võib olla suhtumine. Suhtumine, et sind ei oodatagi ja sinu peale pole mõeldud. Sa polegi nagu keegi…