Võrdõiguslikkust ainult seadusega ei saavuta
Juhtkiri: paragrahv ja usaldus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti välispoliitiline retoorika armastab pidevalt rõhutada euroopalikke väärtusi ja rääkida nende ekspordist. Ent kodus me kõiki neid väärtusi ei järgi või teeme seda valikuliselt. Sest ehkki inimlikkus ja usaldus peaksid olema ja jääma a priori iga töösuhte aluseks, pole meie ettevõtetes sageli asjad päris nii.
Järgmise aasta algusest on kavas jõustada seaduseparandus, mis ei luba tööandjatel esitada tööotsijatele küsimusi laste arvu või laste saamise plaanide kohta. Võrdse kohtlemise seaduse seletuskiri ütleb, et võrdset kohtlemist tagavast põhiseadusest võib jääda väheks: «Kuna põhiseaduse § 12 on norm, millel on suur üldistusaste, siis võib üldine norm jääda paljudele arusaamatuks ja sellest tulenevalt ka kaitse ebaefektiivseks.»
Niisugune keeld tundub esmapilgul absurdsena ja kindlasti ta seda mõneti ongi. Kuid see on tegelikult paljuski Eestis välja kujunenud tööpraktika tulemus.
On kõigiti loogiline ja isegi normaalne, et lasteteema tuleb töövestlusel jutuks. Paraku pole meil mingi eriline saladus, et paljusid naisi ei võeta laste pärast tööle ja ka ilma lasteta noor naine on mõne tööandja silmis potentsiaalselt ohtlik, sest võib saada lapse ja läheb firmale mõneks ajaks kaduma.
See sunnib ka lapsi varjama. Senine tööpraktika on seda kummalisem, et poliitilise nomenklatuuri retoorika on pidevalt rõhutanud vajadust panna naised üha enam sünnitama kindlustamaks eesti rahva säilimine ka järgmisteks põlvkondadeks.
Riigikogu on vastu võtnud vanemapalga seaduse, kuid lõpuni pole astutud järgmist sammu, et lastega emad saaksid tunda end töökohal võrdväärsete partneritena ega peaks muretsema laste olemasolu pärast.
On loomulikult selge, et nagu kultuuri ega tava pole võimalik kehtestada, ei saa ka võrdõiguslikkust paragrahviga saavutada. Kuid mõnikord võib paragrahv ses osas siiski ühiskonda edasi aidata.
Samas on veider – aga just nii asi tavalisele kodanikule paistab –, nagu asuksid Eesti poliitikud-ametnikud taas täitma mingi eurodirektiivi.
Rahva raha eest tööd tegevad inimesed peaksid töötama eesti rahva ja riigi heaks, mitte ootama selleks Brüsseli ametnike käske.
Kas tõesti endal mõte ei liigu, enne kui kuskil on tehtud direktiiv ja keegi siin hakkab hädaldama, et nüüd tuleb jälle Euroopa Kohus ja «suhkrutrahv»?