Martti Puukko: «Rootsi on ELis? See on ainult teie tõde»

, soome kirjanik ja dokumentaalfilmide tegija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martti Puukko
Martti Puukko Foto: SCANPIX

Kuulsin Tallinna laeval, kuidas üks keskealine soome mees ütles teisele: «Rootsi ei kuulu Euroopa Liitu ja sellepärast läheb neil palju paremini. Soome peaks samuti Euroopa Liidust välja astuma.»


Tema vestluspartner parandas teda ja ütles, et Rootsi siiski kuulub Euroopa Liitu, aga pole rahaliidu liige. Esimene mees ei andnud siiski alla ja vaidles kangekaelselt vastu.

Kuulasin mõnda aega seda kemplemist minust paari laua kaugusel, siis läksin nende juurde ja ütlesin, et Rootsi on Euroopa Liidu liige ning sai liikmeks samal ajal Soome ja Austriaga. Lisasin veel, et Norra ei kuulu Euroopa Liitu, aga minu sõnad ei avaldanud kangele vaidlejale mingit mõju. «See on ainult teie tõde. See on puhas Euroopa Liidu propaganda,» ütles mees mulle. Korraks mõtlesin, et ütlen talle, et võib-olla ajab ta Rootsi ja Venemaa segamini, sest Venemaa tõesti ei kuulu ELi, aga ikkagi ei lähe tal vältimatult Soomest paremini. Tõsisema tüli vältimiseks tulin siiski ära ja läksin oma lauda tagasi.

Kui Soomes tõesti teatakse Rootsi kuulumisest ELi laiemaltki sama vähe, siis pole põhjust imestada näiteks selle üle, et Põlissoomlaste ELi-vastane retoorika nii palju poolehoidu leiab. EL pole mõistagi mingi muretut niisama olemist lubav nähtus ja pole täiesti võimatu, et pikema aja jooksul see laguneb sisemiste tülide tõttu, aga millised on siis näiteks Soome praegused valikud?

Ma arvan, et väljaspool ELi oleks Soome veelgi altim Venemaa igasugustele poliitilistele väänutamistele. Vähemalt mind see võimalus ei ahvatle. NATOsse Soome ei pürgi, sest juba külma sõja ajal sisendasid paljud soomlased, kes veel praegugi on võimu tipus, et NATOga ei saa Soome liituda, et head ja ennekõike niinimetatud usalduslikud suhted Nõukogude Liiduga on Soomele parim kaitse, ning võib-olla sisendasid ka, et kurameerimine Nõukogude Liiduga pakub Soomele parimaid arenguvõimalusi.

1970. aastatel hakkas Soomes tõepoolest ilmnema teatav «Stockholmi sündroom». Soome oli oma liiga kaugele viidud kohandumisega hakanud samastuma pantvangivõtjaga ehk Nõukogude Liiduga.

Seepärast tekkis Soomes tugev vastuseis näiteks Euroopa Majandusühendusega sõlmitavale vabakaubanduslepingule. Samal ajal nõudsid protesteerijad tihedamaid suhteid ja koostööd Nõukogude Liiduga. Paljud soomlased arvasid, et tulevik ongi paratamatult kuulumine Nõukogude Liidu huvisfääri, millest väljaspool algab salakaval maailm.

Kui mõned faktid sellele mõtteviisile vastu rääkisid, oli see seda hullem faktidele. Nii protestitigi Soomes USA rakettide vastu, samas kui NLi rakette nimetati «rahu rakettideks». Nii rääkis päris suur, et mitte öelda suurem osa ennast intellektuaalideks ülendanud soomlastest.

Mulle tundub, et Soome viimaste aegade poliitilised kihinad ja kiikumised lähtuvad vähemalt osaliselt sellest, et riigis pole tõeliselt korrastatud NLiga suhtlemise aegadest tekkinud pankrotipesa. Soometumise pärand vaatab praegugi vastu paljudest Soome erakondadest, muu hulgas eripärase kolkapatriotismi vormis.

Selle tõttu ei peaks Soome poliitikat jälgivad eestlasedki väga imestama, kui poole aasta pärast toimuvatel presidendivalimistel hirmutatakse Soome valijaid jälle «tõelise hukatusega» ehk NATOga liitumisega. 2006. aasta presidendivalimistel nii tehti ja pole võimatu, et just see tõi Tarja Halonenile napi võidu.

Kindlasti tasub eestlastelgi Soome poliitikat jälgida, sest pole mingisugust kahtlust, et pärast suve algab Soomes erakordselt värvikas poliitikasügis ja -talv. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles