Alkoholidebatt vajab ühtset lähtealust
Juhtkiri: selge pilguga napsist
11. juuni 2011, 10:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On vähe samavõrd vastuoludest kubisevaid valdkondi kui alkohol. Tõstetakse pits, öeldes «Tervist!», olles samal ajal teadlik joogi mõjust. Alkohol on inimkonda saatnud juba vanast ajast ning väga vähe on neid kultuure, millel ei ole oma sidemeid alkoholiga. Räägitakse õlle- ja veinikultuurist, ka alkoholikultuurist üldiselt – samal ajal kohtame iga päev avalikus ruumis alkoholiga seotud nähtusi, kus mingist kultuursusest pole juttugi.
Just oma vastuolulisuse tõttu on alkohol poliitikas igikestev teema. Kui kõrged peaksid õigupoolest olema aktsiisid? Kui vanalt tohib kui kanget alkoholi tarbida? Kas ja millisel kujul lubada alkoholireklaami meedias? Millised peaksid olema piirangud alkoholi müügil?
Milliseid kampaaniaid tuleks korraldada? Kõik need ja paljud teisedki küsimused kerkivad poliitilistel debattidel alatasa. Sageli rakendatakse alkohol üldmõistetava teemana puhtakujulise populismi vankri ette. Sest kuigi leidub ka üksikuid eriarvamusi, on avalikkus siiski valdavalt veendunud, et tootjate eneseregulatsioonist ei piisa – vaja on ka riiklikku korraldust.
Konsensuse leidmine nii tootjate endi hulgas kui tootjate ja tervisekaitsjate ning tootjate ja ühiskonna vahel on keerukas ülesanne. Peamiselt just seda tõestas emotsionaalne arutelu äsja Tallinnas peetud Rahvusvahelise Alkoholipoliitika Keskuse seminaril.
Jääb mulje, et peaaegu vist polegi tervise- või käitumisuuringut, mida asjaosalised erinevas valguses ei näeks ja see teeb otsuste vastuvõtmise väga raskeks. Ilma vundamendita langeb aga ehitis kokku.
Keegi ei eita ju, et alkohol tekitab nii sotsiaalset kui majanduslikku kahju. Mõju rahvatervisele on püütud ka kokku arvata: alkoholiga on ju seotud kaalukas osa kuritegudest, liiklus- ja uppumissurmadest, laste väärkohtlemise juhtumitest, perevägivallast jne. Kuid alkohol kui majandusharu toob riigikassasse ka arvestataval määral tulu.
Muidugi on positiivne tõdeda, et näiteks õlletootjad on pannud seljad kokku ja kinnitanud juba 2005. aastal tsunftisisese eetikakoodeksi. Paraku näitab praktika, et ega avalikkuse surveta regulatsioon tööle ei hakka.
Pigem näeme ikka võimaluste otsimist, kuidas reklaamis ja turunduses nii-öelda heast tavast mööda hiilida. Kujukalt väljendub see näiteks kohustusliku kirje «Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga...» ärapeitmises.
Siiski annavad seesugused seminarid lootust, et ühisele lähtealusele varem või hiljem jõutakse. Ilmselt on ka tootjatel parem tõele selge pilguga (!) näkku vaadata. Vastasel korral viib lobitöö järjekordsete populaarsete poliitiliste otsusteni, mis ei tule kokkuvõttes kasuks majandusele ega tervisele.