Mitte kõik maaomanikud pole krooniaegade miljardärid ja praegused miljonärid. See tõsiasi tuleb meile vastu alati, kui keegi põhjendab maamaksu olemasolu teoreetiliselt õigesti sellega, et maamaks peaks toimima maamüügi elavdamise vahendina.
Juhtkiri: kas Savisaar tõstis käed ja võidab?
9. juuni 2011, 14:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ärimaa puhul kehtib see mõtteviis hästi. Ükski kinnisvara ei saa pikas plaanis olla kallim, kui ollakse valmis maksma kõige parema mõeldava äri eest, mida sellel maatükil ajada saab.
Kodude kohta kehtib see siiski mööndustega. Üksnes majandusasju ajades jäädakse siin hätta, sest isegi kinnisvaraärimehed tunnistavad, et kodu on lihtsustatud ratsionaalsetest (loe: majandusteadusele jõukohastest) mudelitest erinev suurus.
Tallinna linnavalitsus tõmbab selles mängus ilmselt eelarve mõttes pikema kõrre.
Esiteks muutub poliitiliselt kergemaks maamaksumäära tõstmine, sest see ei puuduta enam isegi seda valijate vähemust, kes elavad aedlinnades, vaid üksnes ettevõtjaid.
Teiseks on tõenäoline, et millalgi võetakse ette maa hindamine, mida just suure osa valijaskonna vihastamise kartuses on pikalt edasi lükatud.
Kolmandaks on valitsuskoalitsioon kinnitanud, et kaotatav maamaksu osa kompenseeritakse omavalitsustele. Tõsi, kompenseerimise detaile me veel ei tea, aga on tõenäoline, et arvestuse aluseks pole mitte 2012. aasta, vaid käesolev aasta, mil Tallinnas on maamaksu arvestatud ka elamumaadelt.
Neljandaks võib Keskerakond öelda, et me tegime selle otsuse ise ja koduomanikele veel soodsamalt, kui IRL ja Reformierakond lubasid. Kui peate viimast väheoluliseks, siis vähemalt kaob Tallinna aedlinnade elanikel üks väga isiklik ja otsene põhjus olla valimistel Keskerakonna vastu.
Laskumata liiga sügavalt maksuteoreetilistesse vaidlustesse, võiks meenutada ajalugu. Ameerika iseseisvussõda, kolooniate lahkulöömine Briti kroonist, sai osalt alguse loosungist, et maksustamist ilma võimaluseta makse mõjutada ei pea taluma (ingl no taxation without representation).
Selle näite mõte on, et lisaks otsesele vajadusele mingite ettevõtmiste jaoks maksutulu koguda on oluline ka see, et maksumaksjad tunneksid end nende tegevuste kulude kandjatena, oleksid selle võrra nõudlikumad võimukandjate suhtes ja esitaksid järjepidevalt küsimust, kas kulutused on mõistlikud.
Üht või teist maksuliiki amoraalseks nimetada, nagu riigikogule eelnõu esitajad seda tegid, on naeruväärne, ehkki mõni maksumäär võib olla ebaõiglane. Lõpuks tuleb meil avalikud kulud siiski ühiselt kanda. Vaidlus käib ikka ja alati selle üle, kes maksab rohkem, kes vähem.