Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Andres Kasekamp: Läti pole naljaasi

Oligarhide tõttu paistab tihtipeale, et Läti poliitika sarnaneb rohkem Ukraina kui Eesti sisepoliitikaga, ütles Eesti Välispoliitika Instituudi direktor ­Andres Kasekamp intervjuus Marti Aavikule.  
 

Kas Andris Bērziņši võit Läti presidendivalimistel on oligarhide võit?

Tundub küll nii. Bērziņš on ju Roheliste ja Põllumeeste Liidu esindaja ja see on kõige mõjukama oligarhi ­Aivars Lembergsi taskuerakond. Samas tasub meenutada, et senist presidenti Zatlersit, kes nüüd tegi jõulise sammu oligarhide vastu, peeti täiesti oligarhide meheks. Ta valiti küllaltki tundmatuna presidendiks 2007. aastal. Räägiti, et oligarhid olid Riia loomaaias kokku saanud ja tema valimise otsustanud. Kui Zatlers alustas, oli avalik arvamus tema suhtes just seepärast väga põlastav. Aga Zatlers on ametiaja jooksul suutnud tõestada oma iseseisvust ja riigimehelikkust.

Nii et puupoisid võivad vahel ellu ärgata?

See on ka Bērziņši puhul õrn lootus. Teisalt öeldakse, et Bērziņš võib olla rohkem oligarhide kambajõmm, kui Zatlers oli. Ta on istunud mitmes samade ettevõtete nõukogus, kus ka oligarhide esindajad. Ta on tulnud oligarhidega samast miljööst ja mõttemaailmast. Zatlers oli enne presidendiks saamist kirurg ja liikus teistes ringkondades. Tal ei pruukinud olla päris samasugust küünarnukitunnet oligarhidega, nagu Bērziņšil on.

Oletame, et referendumil läheb läbi parlamendi laialisaatmine. Mis tegureid peaks jälgima ennustamaks, kelle kätte uutel valimistel jämedam ots läheb?

Piisab, kui rohkem kui pooled neist, kes tulevad hääletama, on laialisaatmise poolt. Päev on muidugi valitud selline, et suurt osalusprotsenti pole mõtet oodata.

Oletatakse, et uued valimised võiksid olla septembris. Kolm kuud on poliitikas pikk aeg. Meeleolud ja hoiakud, mis hetkel valitsevad, ei pruugi olla samad, kui inimesed septembris parlamenti valima lähevad.

Kui Zatlers oma sammu astus, siis oli lootus, et valitakse teovõimelisem parlament, kus oligarhide mõju väheneb. See põhines arvamusel, et inimesed on pahased seimi otsuse peale mitte lubada oligarh Šlesersi kodu läbi otsida. Loodeti, et inimesed annavad uutel valimistel hääle niinimetatud valgetele jõududele ehk Ühtsusele ning oligarhide mõju hääbub. See võib ka nii minna, aga kindel ma selles ei oleks. On võimalik, et hoopis põhiliselt venelastele toetuv Koosmeele Keskus parandab tulemust. Ka oligarhid pole mängust väljas. Siis läheb valitsuse kokkupanek kombinatoorika peale ja põhimõtteliselt on ju ka variant, et Koosmeele Keskus ja oligarhid teevad uue valitsuse.

Mis sellist koostööd seni on takistanud?

Lembergsi Roheliste ja Põllumeeste Liit oli üks valimiste võitjatest. Erakond on küll oligarhi mõju all, aga on põhiliselt rahvuslik ja konservatiivne ning toetub maaelanikele. Šlesersil ja Šķēlel seda «takistust» pole.
Olen kuulnud Läti valitsuse inimestelt, et koalitsioonis on läbirääkimiste laua taga olnud väga raske. Nad pidid kogu aeg arvestama kellegagi, keda polnud kohal. Lembergs on suur oligarh ja niiditõmbaja, aga ise ta otseselt läbirääkimistel kunagi polnud. Samas arvestasid kõik Roheliste ja Põllumeeste Liidu parlamendisaadikud ja ministrid tema arvamusega ning sõltusid temast.

Nii et läbirääkimistel olid vahendajad, mitte tegelik otsustaja?

See on üks suur pingete allikas praeguses Dombrovskise koalitsioonis. Zatlers lootis seda oma julge sammuga parandada. Mõned liberaalsemad jõud Ühtsuse sees on mõelnud, et edaspidi võiks partner olla hoopis Koosmeele Keskus. Kui saaks neid natuke mõõdukama suuna poole kallutada, siis oleks esimest korda võimalik kaasata valitsusse venekeelse elanikkonna esindajad. Pealegi oleks see ainus kombinatsioon, mis lubaks oligarhid kõrvale jätta. See tooks muidugi kaasa oma hädad, aga ka plussid. Sedasorti soovmõtlemist olen Ühtsuse parlamendisaadikute käest palju kuulnud.

Mis takistas eelmisel sügisel Koosmeele Keskust valitsusse kaasamast, vormiliselt ja sisuliselt?

Avalikkuse ees jäi kõlama sõna «okupatsioon». Ühtsus nõudis okupatsiooni tunnistamist. Samas tuleb märkida, et Ühtsus pole ühtne, vaid kolmest erakonnast koosnev valimisliit. Kõige väiksem osa Ühtsusest on kõige agaramalt Koosmeele Keskuse kaasamise mõttest haaratud. Samas on rahvuslikud jõud vastu. Üks neist on kindlasti välisminister Kristovskis. Kõhklusi oli mõlemal poolel.

Teine küsimus on, kes tahab võtta valitsusvastutust raskes olukorras. Praegu on pisut parem, aga eelmine aasta oli ju kulude ja avalike teenuste kärpimine. Kes tahaks olla kaasvastutaja, kui tuleb täita IMFi karme nõudmisi?

Võib-olla oleks Koosmeele Keskusel nüüd lihtsam tunnistada okupatsioon okupatsiooniks ja minna valitsusse?

Kui järgmiste valimiste peale mõelda, siis tuleb mängu üks ootamatu nüanss. Riia linnapea Nils Ušakovs on praegu raske tõvega Berliinis haiglas. Tema kui selle erakonna kõige karismaatilisem kuju ja tuntuim nägu on hetkel rivist väljas.

Räägime küll lihtsustatult Koosmeele Keskusest kui venelaste erakonnast, aga päris nii mustvalge see pole. Seal on juhtivatel kohtadel ka lätlasi. Pealegi pole see kaugeltki ainus erakond, mis tahab Lätis venelasi esindada.

Palju räägitakse reformidest, mis on Lätis tegemata.

Väide, et Läti on kõikides reformides meist maas, ei pea alati paika. Muidugi on lätlased reformidega meist natuke maas, aga see vahe ei ole nii dramaatiline, nagu vahel räägitakse. Lätlased suutsid läbi viia haldusreformi, millega Eestis pole hakkama saadud.

Kui tulla poliitika juurde, siis Läti on üks vähestest riikidest Euroopa Liidus, kus erakonnad ei saa toetust riigieelarvest. Paljud inimesed Eestis nurisevad ega saa aru, miks erakonnad peavad saama riigilt toetust. Vaadates Läti olukorda, võiks mõista, et see on arukas süsteem.

Läti hädade juur on just raha ja poliitika põimumine. Erakondade rahastamine on olnud ka väga läbipaistmatu. Loomulikult toetavad ärimehed igal pool erakondi ja loodavad, et erakonnad teevad neile soodsaid otsuseid. Läti eripära on see, et suurärimehed pole lihtsalt kõrvalseisjad, vaid on erakondi üles ostnud ja osalevad ise otseselt poliitikas. Lembergs pole ise valitsuses, aga ta on selgelt kõige mõjukam inimene oma erakonnas. Šlesers ja Šķēle on mõlemad loonud oma erakonna ja panid eelmiste valimiste eel seljad kokku.

Rahastajate otsene mõju poliitikas on Lätis hoopis teistsugune nähtus kui Eestis ja teistes Euroopa Liidu riikides. Oligarhide tõttu paistab tihtipeale, et Läti poliitika sarnaneb rohkem Ukraina kui Eesti poliitikaga.

Kas oligarhide ärihuvid ja Venemaa mõju Läti poliitikale on kuidagi seotud?

Koosmeele Keskus on vast otsesemalt seotud Venemaa huvide esindamisega. Ei saa otseselt öelda, et keegi oligarhidest oleks mestis Venemaaga. Kui võtta laiemas plaanis, siis võime oletada, et Venemaa huvi oma lähinaabruses ongi korruptsiooni kaudu nõrgendada riikide tõhusat toimimist. Ma ei usu, et Venemaa mõjutab oligarhide kaudu otseselt Läti poliitikat.

Aga riigi haldussuutlikkuse kahandamine ja riigi legitiimsuse vähendamine kodanike silmis on oligarhide tegevuse lõpptulemus. See sobib Venemaa üldisemate eesmärkidega väga hästi selletagi, et nad peaksid otseselt mingeid otsuseid või mõju ostma. Kui Läti on pidevalt segaduses ega tule oma asjadega toime, nagu see kahjuks on, annab see Venemaa poliitikale rohkem mänguruumi ja vähendab Läti kaalu lääne partnerite silmis.

Läti välispoliitika on aga pidevalt lähenenud Venemaale. President Zatlers tegi ju väga eduka riigivisiidi Moskvasse. Paljud analüütikud ennustasid, et selle toel valitakse ta uuesti presidendiks. Lõpuks nii siiski ei läinud. Värske näide on uudis, et lätlased kipuvad minema idee õnge, et Riia-Moskva kiirrong peaks olema vähemalt sama prioriteetne kui Rail Baltica.

Mida ütleb meile Balti riikide suhete kohta veeldatud maagaasi (LNG) terminali rajamise ümber toimuv?

Lätlased arvavad, et neil on tänu maaalustele hoidlatele ja kesksele asukohale eelis.

On kurbnaljakas vaadata, kuidas Balti riikide peaministrid koos kinnitavad, et on mõistlik rajada ühine LNG terminal ja see on energiajulgeolekule oluline, aga tegelikult käib omavaheline võidujooks. Leedu peaminister Andrius Kubilius ütles ju hiljuti samamoodi ühes intervjuus, et leedulased ei hakka ootama ühist terminali, vaid püüavad rajada enda oma. Lätlased on selles võidujooksus ja lobitöös vast kõige aktiivsemad olnud, et ka Brüsselist raha saada.
 


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
KOLMIKVALLA NIMEPANEK
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv