Jalgrattur ei kandnud kaitsekiivrit. Selline lause on pea igas pressiteates, mis räägib ratturiga toimunud liiklusõnnetusest. Nendes teadetes ei informeerita, kas rattur kasutas spetsiaalseid rattakingi, -pükse või kas ratas oli varustatud joogipudelihoidjaga.
Rattakiiver pole Eestis kohustuslik, täpselt samuti nagu muu loetletud lisavarustus. See on ratturi vaba tahe. Rõhuasetused pressiteadetes viitavad, et kiivrita rattur siiski oleks nagu eksinud. See on igapäevase jalgrattasõidu demoniseerimine.
Ma ei pea rattaga tööle või poodi sõitmiseks soomustama end nagu keskaja sõdalane.
Kiivripooldajad väidavad, et pärast selle kohustuslikuks muutmist vähenes vastavas riigis ratturite raskete vigastuste ja surmajuhtumite arv. Tegelikult vähenes rattaga sõitvate inimeste arv, sest neile ei meeldi kiivrisundus. 2006. aasta märtsis avaldas British Medical Journal dr Dorothy Robinsoni uurimuse, milles ta vaatleb eri riikide kiivriseaduste mõju.
Artikkel on veebist vabalt kättesaadav, lugege. Kui Austraalias 1990. aastatel kiivrikandmine kohustuslikuks muudeti, vähenes rattasõitjate arv mõnedes piirkondades kuni 30 protsendi võrra.
Rattasõitja jaoks kõige turvalisemad maad, kus vigastuste ja surmade arv on minimaalne, on ühtlasi riigid, kus kasutatakse kõige vähem kiivreid: Madalmaad ja Taani.
Selle asemel, et rattaga turul käivale memmele küberkonna meenutav pott pähe suruda, tehke tema tee võimalikult turvaliseks. Aga taas värvitakse vähemalt Tallinnas taas Pärnu maantee ja Liivalaia tänava serva «linnapealaiune rattarada», nagu ratturid seda kutsuvad. Järvevana teel keelati rattasõit üldse ära. Ja kõik oleks nagu korras.
Autojuhid protesteerivad uue liiklusseaduse vastu, mis lubab ratturil teatud tingimustel rattalt maha tulemata sõidutee ületada. Täiesti kohutav, nüüd peab siis liikluses veel jalgratturitega ka arvestama. Sama seaduse järgi tehakse kiiver kohustuslikuks kuni 16-aastastel ratturitel. Pärast seda on kolju ilmselt juba piisavalt kõva.
Kiivri koht on (ekstreem)spordiüritustel. Muul ajal ma ei kavatse seda kanda. Eelmisel nädalal tuli pea iga päev uudis, kuidas jalgrattur taas mööda asfalti laiali määriti. Isegi kui neil olnuks kiiver peas, kas siis lahtised luumurrud ja sisemised verejooksud on aktsepteeritavad? Tegelikult, kuna auto on suurema ohu allikas, peaks iga masina ees ja taga kõndima punase lipuga inimene. Nii nagu see kord oli.