Abdul Turay: tõusev Hiina

Abdul Turay Foto: Pm

Eestlased aduvad, et riigina püsima jäämiseks ja õitsemiseks on vaja Hiinat mõista. Eestlased teavad, et see on raske, aga ma kahtlen, kas enamik mõistab, kui raske, kirjutab kolumnist Abdul Turay.
 

Lihtsalt üks juhuslik nimekiri pähe karanud asjadest:
Wong Fei-Hung, Tsui Hark, Gong Li, Shao Lin, Leon Lai Ming, Stephen Chow Sing Chi, Wang Fei, Sun Yatsen, Chiang Kai Shek (tuntud ka kui Jiang Zhong Zheng), Fa jia, Si ren bang, Han Fei, Shen, Dao, Fu Jian, Bo Yang, Guo Min Dang, Aaron Kwok Fu Shing, Nan Jing, Cui Jian, Tang Chao, Andy Lau De Hua.

Enamikule inimestest on eeltoodu lihtsalt tähemüra. Kui aga panna kokku nimekiri nende lääne vastetega, teaksid kõik kohe täpselt, millest või kellest ma kõnelen.

Wong Fei-Hung on Robin Hood Kantoni moodi. Nan Jing (või ka Nanking) on suur linn, kunagine pealinn.

Kord küsis keegi, kes teadis, et ma olen Hiinas elanud, minu käest, mis on ühist eestlastel ja hiinlastel. Vastus: hiinlastele ja eestlastele on ühine teadmatus – kumbki ei tea teise kultuurist õieti midagi.

Aprillis avaldas IMF andmed, mille kohaselt Hiina läheb ostujõu pariteeti arvestades juba 2016. aastal Ühendriikidest mööda ja tõuseb maailma suurima majandusega riigiks. Hiljem nad korrigeerisid hinnangut veidi, aga fakt jääb faktiks: varem või hiljem tõuseb Hiina esikohale.

Mais teatasid hiinlased, et neil on kavas avada eestikeelne telekanal. Nii hakkavad hiinlased levitama oma mõju Eestis.

Hiinlased ise naeravad selle üle, kui keegi kõneleb, kuidas nad maailma üle võtavad.

«Mõte, et Hiina tahab astuda Ühendriikide asemele ja maailmas domineerida, on müüt,» sõnas Hiina välispoliitika suurkuju, riiginõunik Dai Bingguo möödunud aastal.

Aga sama tõsi on see, et Hiina ülemaailmne mõju suureneb sellest hoolimata, kas see meeldib või mitte.

Eestlased aduvad, et riigina püsima jäämiseks ja õitsemiseks on vaja Hiinat mõista. Eestlased teavad, et see on raske, aga ma kahtlen, kas enamik mõistab, kui raske. Ühes arvamusloos kahtlemata ei saa Hiinat kuidagi kokku võtta. Ma ei hakkagi seda püüdma ega püüa ka analüüsida Hiina välispoliitilisi taotlusi. Geopoliitika on keeruline värk, eriti kui tegemist on Hiinaga, ja selles vallas on ennast targana näidata üritajaid juba niigi küllaga.

Küll aga püüan anda natukenegi aimu, kui üüratu on Hiina kui selline.

Ma sattusin Hiinasse rohkem juhuse läbi kui kindla plaani tahtel. Olin 23-aastane, just ülikooli lõpetanud, ja otsustasin perekonnast veidi eemale tõmbuda. Ühel heal päeval lahkusin töölt ja lendasin teisele poole maakera.

Jõudsin Hiina Vabariiki ehk Taiwanile Kaohsiungi nime kandvasse tööstuslinna ilma raha ja kindla töökohata. Ma ei osanud hiina keelt, ei tundnud seal kedagi ja nägin igas mõttes võõras välja. Kavatsesin sinna jääda ainult mõneks nädalaks, aga jäin viieks aastaks.

Esimese öö veetsin palmipuu all. Ärkasin üles ja nägin, et mind ümbritseb terve hord vanainimesi, kes tantsivad ümber minu väga aeglaselt ja täiesti sünkroonis. Nad tegelesid tai chi’ga, mis on midagi võitluskunsti ja jooga vahepealset ning vanemate inimeste seas väga populaarne.

Aastaid hiljem töötasin reporterina ülemaalise lehe juures Hongkongis, olin abielus hiina neiuga ja kõnelesin hiina keelt.

Aga ka pärast kõike seda ei söanda ma ennast Hiina asjatundjaks nimetada. Kunagine kallim, kes nüüd töötab ajalehe Washington Post Hiina korrespondendina, ütles selle kohta: «Keegi ei ole Hiina asjus asjatundja, isegi mitte hiinlased ise.»

Asi on selles, et Hiina on lihtsalt liiga suur, et keegi seda täielikult mõistaks. Hiina ei ole pelgalt maa, nagu on seda näiteks Eesti või Ameerika – Hiina on tsivilisatsioon.

Kui võrrelda, siis võiks öelda, et see sarnaneb sellega, kui kogu Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Austraalia ja Lõuna-Aafrika oleks üks maa. Hiinas elab tegelikult hulk eri rahvaid, kes kõnelevad eri keeli ja kelle taustafilosoofia on erinev.

Selle mõistmiseks piisab kas või sellest, kui vaadata hiinakeelseid sõnu «Hiina» ja «hiina keel».

Esimest võiks eesti keelde tõlkida kui «Keskriik», just selles maailma keskpunkti mõttes. Hiinlased mitte ainult ei uskunud, et nende maa asub maailma keskel, vaid arvasid ka, et see hõlmab enamiku maailmast. Väga valesti nad ei arvanudki: 20. sajandi algul oli ligikaudu pool maailma elanikest hiinlased.

Hiina keele kohta kasutatavat sõna võiks eesti keelde tõlkida kui «tavakeel» – just selline üldlevinud keel, mida igaüks kõneleb. See on sarnase tähendusega nagu inglise keel Euroopas. Hiina keelel on teisigi vorme – Shanghai, Fujiani, Hakka, Kantoni –, mida nimetatakse murreteks, aga tegelikult erinevad need üksteisest vähemalt sama palju kui soome keel eesti keelest või isegi rohkem.

Poliitilisel tasandil nõutakse nii Hiina Rahvavabariigis, Taiwanil kui ka Hongkongis kõigilt ühiskeele omandamist, aga tegelikult kõneleb väga palju inimesi kodus teistsugust keelt.

Ma olen tundnud inimesi, kes tulid Taiwanile ja arvasid, et oskavad kõnelda hiina keelt, ja avastasid siis, et nad mitte ainult ei saa aru, mida inimesed kõnelevad, vaid et nad lausa ärritavad kohalikke elanikke oma «Pekingi murdega», nagu mõned taiwanlased seda nimetavad. Kujutage näiteks ette, et keegi tuleb Tallinna ja hakkab siis kõigiga vene keeles kõnelema.

Lisaks on veel rahvusvähemused, kelle keel, kultuur ja religioon erineb täielikult peamise rühma, hiinlaste ehk hanide omast. Näiteks võib tuua mandžud, kes mõne sajandi eest lausa vallutasid Hiina ja rajasid viimase Qingi keisridünastia, kuid tänapäeval on mandžu keele kõnelejaid väga vähe järel. Leidub ka turgi rahvusvähemusi, kes mulle ega teile ei paista üldse hiinlaste, vaid ikka pigem türklaste moodi, aga Hiina valitsuse seisukohalt, mõistagi, kui nad juba elavad Hiinas ja kõnelevad hiina keelt, on nad ka hiinlased.

Inglise keeles öeldakse ammust ajast, et hiinlased on salapärased ja mõistetamatud. See on jama. Inimesed on kõikjal ikka ühesugused, lausa üllatavalt ühesugused. Hiinas suhtusid mõned noored naised minusse tõelise hirmuga, mõni ei julgenud isegi kätt suruda.

Nende suhtumine andis selgelt mõista: «Hoia minust eemale, sa oled võõras, sa oled välismaalane, ära tule lähemale.»

Ma ei tundnud ennast sellepärast kuigi hästi, kuni läksin esimest korda Aafrikasse ja avastasin, et seal suhtuvad noored neiud minusse samamoodi, ehkki ma näen nende moodi välja.

Siis sain aru, et asi pole mitte selles, milline sa välja näed: noored naised konservatiivses patriarhaalses ühiskonnas lihtsalt pelgavadki võõraid mehi. Muide, Eesti noored naised ei ole kunagi nii käitunud...

Eestlastel ja hiinlastel on üht-teist ühist. Nii eestlased kui ka hiinlased on väga tugevalt patriootlikud. Hiinlased on väga rahvuslikud. Sun Yatsen on Lennart Meri Hiina vaste, keda austatakse isegi kommunistlikus Hiinas. Mõlemad rahvad on väga tugevasti seotud maaga. Mõlemale rahvale on omane sügav tööeetika. Hiina kultuur on konservatiivne ja traditsiooniline.

Kui Eestit ei mõisteta seepärast, et see on liiga väike, siis Hiinat ei mõisteta seepärast, et see on liiga suur. Hiinlasi või vähemalt rahvavabariigi valitsust on süüdistatud jõhkrutsemises, autoritaarsuses, inimõiguste rikkumises, imperialismis ja sõjalises agressiivsuses.

Kui loen mõne eksperdi rünnakut inimõiguste austamise kohta Hiinas või Hiina välispoliitika teemal, tuleb ikka ja jälle pähe küsimus, kui palju on see ekspert ise õieti Hiinas viibinud. Need, kelle kohta ma tean, et nad on pikemat aega Hiinas viibinud ning õppinud tundma Hiina ajalugu ja kultuuri, kipuvad enamasti olema pigem filosoofilise suhtumisega. Soovimata siin lähemalt puudutada Hiina välispoliitikat, piirdun ütlemisega, et hiinlased teevad asju omamoodi.

Aga see jätab endiselt õhku keskse küsimuse, mille esitasin artikli alguses: kuidas saaksid eestlased Hiinat paremini tundma õppida?

Kuidas peaks edu saavutama Eesti ettevõte, kes soovib ajada äri Hiinas, kui nad ei tea Hiina kultuurist A-d ega O-d? Nagu eestlased hindavad ka hiinlased äripartnereid, kes tunnevad huvi nende kultuuri vastu.
Tallinna Ülikoolis on võimalik õppida hiina keelt. Eestis on olemas isegi väike hiinlaste kogukond. Aga kui sa ei taha just uuesti ülikooli õppima minna, on võimalused üpris kasinad.

Paljud noored eestlased elavad kultuuriruumis, mis on suunatud palgega läände. Tõttamises läände, Venemaast eemale, on otsuste langetajad ära unustanud, et idas on ka Hiina, kõnelemata ülejäänud Aasiast.

Nüüd olemegi olukorras, kus Eestis on peaaegu võimatu õppida tundma hiina kultuuri, ajalugu, keelt, kui sa just seda väga kirglikult ei taha. Mina pidin minema uusimaid Hongkongi filme hankima Londonisse. Seepärast ongi Hiina telemeeste algatus väga teretulnud, aga see on alles esimene samm. Kui keskmine Eesti ärimees teab, kes on Andy Lau, alles siis võib kõnelda edust.