Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ruth Soonets: vältimaks soovimatuid lapsi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ruth Soonets | FOTO: Repro
Aborditeema kõrval tuleks rohkem arutada seda, kuidas soovimatuid lapsi ennetada, kirjutab laste väärkohtlemisega võitleva üleilmse organisatsiooni nõukogu liige Ruth Soonets.

Mäletan neid aegu, kui töötasin sünnitusmajas mikropediaatrina, mil toodi haiglasse kriminaalse abordi tagajärjel tekkinud tüsistustega naisi. Üks neist suri, ilmselt on seesama, kes on ka naistearst Andrei Sõritsa mälestustes (vt ka PM 27.10). Kui selgub, et naine on jäänud vastu tahtmist lapseootele, peab inimene ehk siis naine – mehed ju ainult teevad lapsi ega vastuta tegude eest – leidma väljapääsu. Kas aborti teha või mitte, peab jääma individuaalseks otsuseks, kuid seejuures on tähtis, et naist aitaksid ja nõustaksid selle otsuse langetamise eel ka teda ümbritsevad spetsialistid.



Seksuaalsus on kaasasündinud omadus. Me sünnime siia ilma selleks, et saada järglasi, kes elu edasi viiks. Suguaktiks on vaja kahte poolt. Kuigi esineb ka vägivaldset suguühet, on enamikul juhtudel selleks kahepoolne kokkulepe olemas. Kas ka mõlemad partnerid on valmis vastutama võimalike tagajärgede eest? Enamasti langeb vastutus naisele, sest tema «oli ju lõtvade elukommetega ja seetõttu rasestus soovimatult». Selline on praegu meie ühiskonna suhtumine.



Mina näen siin aga seksuaalse harimatuse probleemi. Kuigi mitme uurimise tulemustest on selgunud, et lapsed alustavad suguelu 13-aastaselt, hakatakse meie koolides alles 6. klassis rääkima seksuaalsest arengust, soovimatu raseduse vältimisest ja rasestumisvastastest vahenditest.



Kes keelab meie noortele anda eakohaseid teadmisi inimese arengust, turvalisest suguelust, vastastikusest vastutusest, suhete hoidmisest ja tunnete kujunemisest poiste-tüdrukute vahel varem, enne kui nad suguelu alustavad? Teiseks. Ma pole kindel, kas usaldusväärsed rasestumisvastased vahendid (pillid, kondoomid) on nii maal kui linnas ühtviisi kättesaadavad. Nii rahaliselt kui füüsiliselt. Kas 80 krooni kuus kontratseptiivideks on võimalik kulutada igas peres? Siin peaks teatud eagruppidele kehtima riiklikud soodustused.



Kolmandaks näen abordi ühe alternatiivina tasuta spiraalide paigaldamist naisele, kes rohkem lapsi ei soovi (ühe spiraali hind on minu teada 2500 krooni). Vaja on uuesti päevakorda tõsta steriliseerimise küsimus (nii meeste kui naiste). See võib olla nii vabatahtlik kui meditsiiniliselt näidustatud. Igal juhul, kui rasedus on soovimatu, sünnib soovimatu laps.


Kas teame aborditegemise põhjuseid või isegi tagajärgi?



Mitmes eluvaldkonnas tehakse eelnevaid uuringuid. Ei pea ju kulutama kümme aastat tagantjärele uuringuteks – mis iseenesest on ka head ja vajalikud –, et millised on abordi psühholoogilised, füsioloogilised tagajärjed ühe või mitu korda aborti teinud naistel. Mina ei usu, et naised läheksid vabatahtlikult aborti tegema. See on tegelikult kui viimane karje abi järele.


Tulekski analüüsida ja uurida, kuidas riiklikult aidata, et neid karjeid poleks või neid oleks senisest vähem. Ja kordan veel kord: abordi kasuks otsustamise aegu on naine tegelikult ju paljudel juhtudel üksi.



Paarkümmend aastat tagasi tegi pediaater Tamara Safonova ühes Moskva sünnitusmajas uuringu. Selle alusel oli 1500 sünnitanust üheksal protsendil soovimatu laps (130 last). Neist soovimatu lapse ilmale toonud emadest 32 protsendil olid kehvad elutingimused, kehv sissetulek, 20 protsenti soovimatult rasestunuid kasutasid rohkelt alkoholi, nagu nende elukaaslasedki, neil olid peres konfliktsed suhted, nad olid vallalised (vabaabielus) ja suitsetasid kaks korda rohkem kui kontrollgrupi emad.


Soovimatud lapsed sündisid enneaegsena, madala sünnimassiga, ema polnud rasedana arvel ega käinud sündinud lapsega tervisekontrollis (ei hoolinud lapse tervisest).



Seega: soovimatu rasedus kombinatsioonis mitme psühhosotsiaalse teguriga (vallasema, konfliktne kodu, mehe negatiivne suhtumine rasedusse, meditsiinilise kontrolli ignoreerimine, tubaka, alkoholi liigtarbimine) on sündiva lapse arengus kindel riskifaktor.



Olen kindel, et soovimatuid lapsi sünnib ka Eestis. Nende saatus on trööstitu. Miks? Sest nad jäetakse hooletusse ja nende arengut ei stimuleerita, neid ei viida lasteaeda ja isegi mitte kooli või langevad nad koolist välja enne kohustuslikku üheksa klassi lõpetamist. Kuna vanemad ei hooli soovimatult sündinutest, siis on ka Eestis välispõhjustest tingitud (vigastustest, mürgistustest, õnnetustest) alla viieaastaste laste surmajuhte viis korda rohkem kui Rootsis. Igal aastal tapavad vanemad Eestis kolm-neli tervet last. Kuidas leida lahendust sellele kurvale statistikale?



Nii Rootsis kui Soomes eksisteerivad aastakümneid terve lapse keskused. Seal töötavad lasteõed, kes iga päev kontrollivad eelkooliealiste laste arengut, koolitavad vanemaid, kuidas last arendada ning vältida õnnetusi. Õed konsulteerivad pediaatrit ja vajadusel psühholoogi või logopeedi lapse käitumise ja kõne arengu probleemide korral ehk teisisõnu aitavad vanemail üles kasvatada toimetulevat, hea vaimse ja füüsilise arenguga last.



Minu kui 45 aastat pediaatrina tegutsenud spetsialisti küsimus on, miks pole Eestis vanematel võimalust saada vanemaks olemise koolitust rasedusest alates, miks pole tagatud vastsündinu juurde koduvisiit, kus arst saaks hinnata tingimusi ja vanemate suhtumist lapsesse, et prognoosida lapse igakülgse arengu potentsiaali, miks ei hinnata regulaarselt imiku ja alla kolmeaastase lapse arengut, et õigel ajal abistada.



Seega, soovimatute laste sünniga kaasnevad mitmed teised probleemid, mille lahendamine peaks olema riigi, perekonna ja ühiskonna südameasi.



Tagasi soovimatute laste teema juurde. Kas nendele olnuks parem, kui nad oleksid jäänud sündimata? See on kahe otsaga asi. Ühest küljest, kui neis eespool kirjeldatud keerulistes oludes elaval, suitsetaval ja alkoholi pruukival paaril olnuks kaitsevahendid paremini kättesaadavad, saanuks last vältida ja me ei peaks üldse rääkima soovimatust lapsest.



Kui ta ikkagi sünnib, on juba küsimus, kes leiab selle mureperekonna üles; kellele tuleks anda infot, et see ja see pere vajab natuke toetust, rohkem koolitust? Kes aitab jälgida lapse arengut, et väike inimene hiljem ühiskonnas hakkama saaks?



Tegelikult on siin palju lisaküsimusi, millega tegeledes saaksime ennetada soovimatuid lapsi ja seeläbi aborti.

Tagasi üles