Isegi õllepudeli kaelale jõuavad manitsussõnad
Juhtkiri: laine, rand ja viin
1. juuni 2011, 11:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga kainelt mõtlev inimene saab aru, et jokkispäi ei tohi ujuma minna, aga katsu seda seletada purjus tegelasele... Valvake oma sõprade järele, õpetab päästeamet telereklaamides. Isegi õllepudeli kaelale jõuavad manitsussõnad.
Eelmise aasta kuumal suvel uppus Eestis 97 inimest. Rohkem kui pooled neist olid uppumise hetkel alkoholijoobes. Juhtunut keskeltläbi kokku võttes öeldakse, et tüüpiline uppuja oli eelmisel aastal 20–29-aastane ujumisoskuseta purjus mees, kes uppus jõkke või tiiki.
Eelmine suvi šokeeris meid uppumissurmade rohkusega. Mis oli teisiti võrreldes mõne varasema suvega? Ilmad olid vette ahvatlevalt kuumad. Kui rohkem inimesi seab ennast potentsiaalselt ohtlikku olukorda, on selge, et kokkuvõttes juhtub ka rohkem õnnetusi.
Ent mõelgem nii, et iga seesugune õnnetus on ühe võrra liiga palju. Uppunu pereliikmeid ja sõpru vaevalt lohutab tagantjärele teadmine, et sellel suvel kui uppus minu lähedane, oli Eestis kokkuvõttes uppunuid vähem kui mullu, sest… ilmad olid jahedamad, ei meelitanud nii paljusid suveõhtul mudase tiigi äärde pummeldama.
Näiteks soomlased ei joo vähem kui meie inimesed, kindlasti pole Soomes vähem järvi kui Eestis ning eelmine suvi oli põhjanaabritelgi sama soe kui meil. Ometi on uppumiste suhtarvus erinevus. Järelikult on võimalik elada veekogude ja isegi alkoholi läheduses ilma, et nende koosmõjusse uputaks. Järelikult on võimalik neid kahte lahus hoida paremini, kui me Eestis oleme seda siiani suutnud teha.
Üksnes korra hoidmisest avalikes ja kõigile tuntud randades ei piisa. Teistpidi on päevselge, et pelk mõtegi ööpäevaringse vetelpääste korraldamisest iga tiigi ja jõekese äärde on absurdne.
Üks asi, mida muuta saame, ongi see, et peame oma kaaslastel silma peal ega lase neil ohtlikke lollusi teha. Kui palju on siis neid, kes lähevad palaval suveõhtul üksinda tiigi äärde viina jooma ja hüppavad mõne aja pärast pea ees vette? Ikka on inimesed kellegagi koos. Peaks ju olema võimalik takistada sõpra, kes tahab just joomasena oma ujumisoskuse piire proovida. Tõsi, selge sõna ütlemine ja lollustele vaheleastumine nõuab julgust, mitte pelka alkoholiuimast uljust. Ja ongi kohane võimalikele riskantsetele olukordadele natuke ette mõelda, et suudaks vajadusel kiirelt tegutseda.
Mitte ainult ise liigseid riske vältides, vaid kaitsetes vajadusel ka oma sõpru. Teil võib omakorda nende abi tarvis minna, mõnel järgmisel suvel.