/nginx/o/2017/08/04/6958443t1hfb64.jpg)
Teisipäeval tuleb riigikogus esimesele lugemisele «Koduomanike maamaksust vabastamise seaduse eelnõu». Arvestades, et tegu on Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) põhilubadusega, kelle reiting ei ole hetkel just kiita, siis nii kiiret populismiga õlitamist oli muidugi oodata.
Üllatav on aga, et eelnõu seletuskirjas ei tervitanud mind klišeelik ja igav «maamaks kaotatakse üldise maksukoormuse vähendamise eesmärgil», vaid küllalt koomiline filosoofiline arutlus sellest, kuidas maamaks on peaaegu et inimloomuse vastane.
Maamaksu filosoofia
Kindlasti tuleb kiita eelnõu autorit originaalsuse eest. Seadusloomes ei kohta just tihti nii sügavalt filosoofilisi väiteid, nagu järgnev: maamaks ei ole ainult «ebamoraalne», vaid lausa «ühiskondlikult destruktiivse iseloomuga». (Teaduslikkuse tõstmiseks soovitaksin järgmisel korral kasutada «sotsiaalselt destruktiivse karakteriga» – siis ei saaks keegi olukorra katastroofilisust alahinnata.)
Veelgi lõbusam on romantilis-filosoofiline väide, et ehkki «Eesti on koduomanike ühiskond», muudab maamaks «koduomaniku … rentnikuks omal maal». Tõepoolest, alles me vabanesime 700-aastasest orjapõlvest Saksa mõisnikuhärra heaks, kuid taas oleme kõigest rentnikud, kes ei ole oma saatuse peremehed. Ja seda kõike maamaksu tõttu! Ilmselgelt tuleb kaotada see õudus, mis käib risti vastu vaba Eesti inimese loomusega.
Seletuskirja autorile saab ainsana ette heita «kodu» definitsiooni puudumist. Tänu sellele võivad mõned lugejad alahinnata teksti filosoofilist väärtust, arvates ekslikult, et tegemist on gümnaasiumiõpilase esseega. Lisaks on lugejalt ära võetud rõõm nautida lustakat arutlust sellest, milline erinevus on kodu ja maja (ja isamaa-armastuse?) vahel.
Nali naljaks
Lõpetuseks peaksin muutuma tõsiseks ning rääkima sellest, kuidas eelnõu tulemuseks on võimu koondumine kohalikult tasandilt riiklikule. Ja ka sellest, kuidas kohaliku omavalitsuse eelarve kompenseerimiseks peab tõstma muid makse – sel nädalal arutatakse riigikogus näiteks tubakaaktsiisi tõstmist ja erimärgistatud kütuse kasutusala piiramist. Neid ja teisi argumente on aga juba piisavalt ja palju kompetentsemalt esitanud teised, sealhulgas Tartu Ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasberg.
Lõpetan isikliku ja poolanekdootliku näitega. Minu vanemad elavad Harku vallas pea hektarisuurusel krundil. Aasta algusest kaotati vallas suure hurraaga maamaks ja tõsteti samas oluliselt lasteaiakoha hinda. Kumbki muutus suurt mõju minu perele ei avaldanud, küll aga Tabasalus 9-korruselise maja korteris elavale noorele perele. Isa ütleb nii: «Mul on häbi vaadata Rimi poes silma korterielanikule, kes maksab oma lapse lasteaiakoha kaudu kinni minu suure maja maamaksu.»
Ootan põnevusega teisipäevast arutelu riigikogus ja Urmas Reinsalu filosoofilisi ditürambe. Teisalt on aga äärmiselt kurb kuulda säärast populismi IRLilt, kes kunagi positsioneeris ennast «mõtleva inimese erakonnana».