See, et Eesti koolidest järjest enam hirmu- ja õudusejutte avalikkuse ette paiskub, ei üllata vist enam kedagi. See šokk on möödas juba esimese kümmekonna omataolise uudise teatavaks võtmisega. Edasine on… no pigem selline adrenaliini üles kruviv uudishimu: mida jõledat need lapsed nüüd jälle on teinud. Ja võimalus tagantjärele tark olla. Süüdlasi oskame ju kõik hirmus hästi leida. Nii ei olegi koledates kooliuudistes enam midagi jahmatavat.
Tõeliselt jahmatav ning avalikku ruumi raputav oli aga uudis koolidirektor hr Looduse teguviisist, pälvides kommentaariumides nii sooja poolehoidu kui tulist hukkamõistu. Jahmatavad meid aga ikka ebatavalised asjad. Praegusel juhul koolidirektori ebapedagoogiline otsus anda häbematule korrarikkujale õpetust keeles, mida too kindla peale oskab. Küllap oli sellele intsidendile eelnenud elu näidanud, et kõik teistes, aktsepteeritavates keeltes mõjutamiskatsed olid juba luhtunud.
Pedagoog ei kaota õpilase suhtes kannatust ega muutu tema suhtes vägivaldseks üleöö. Aga häbematus tilgub otsa häbematusele, ning ühel kriitilisel hetkel kaotab enesevalitsuse ka kannatlikem meist. Olgu või pedagoog, psüühika on tal loodud ikka samadel alustel kui ülejäänud inimkonnal, ning ühel niisugusel murdumishetkel ületatakse ka spetsiaalse pedagoogikaalase ettevalmistuse ja koolitustega kõrgeks arendatud taluvuslävi.
Ja me kõik oleme jahmunud. Et pedagoog võib ometi, mis siis, et ta ei tohi, vastata õpilase lubamatule teole omapoolse lubamatu teoga? Võibki vastata vägivallale vägivallaga? Sest mis on korduv häbematus ja provotseeriv korralduste eiramine muud kui vaimne vägivald nende korralduste volitatud andja, st endast positsiooni poolest kõrgema suhtes?
Kuid vaevalt tuli meil keset seda jahmatust pähe mõista, et direktor Looduse puhul ei olnud tegemist suisa ettekavatsetud julmustööga, vaid üle pea kokku laksatavatest emotsioonidest tingitud spontaanse ning meheliku vastusega enda vääritule kohtlemisele. Tema vastas ei olnud väike rumal lapsuke, vaid täisealine noormees, kellel seadus lubab riigikogu valida ja naist võtta.
Ning ma ei ütleks, et meie, teiste reaktsioon toimunule adekvaatsem oleks olnud. Võib-olla oleks olnud ka härra haridusministril mõistlikum viivitada oma seisukoha väljaütlemisega, mis oleks jätnud rohkem aega selle formuleerimiseks. Praegune reaktsioon tundus rabe ja ennatlik, kuid tõele au andes – see näitas oma spontaansuses selgesti välja hr Lukase veendumust, et distsipliiniga meie koolides on tõepoolest tungivalt ning kiiresti tarvis midagi ette võtta.
Ning selles osas, kui direktor Looduse tegu hetkeks kõrvale jätta, on haridusministril ju tuline õigus. See on sõnum, mis annab lootust, et üldpedagoogilise ettevalmistusega aineõpetaja või klassijuhataja ei peagi enam olema see ainus inimene maailmas, kes vastutab nii ühiskonna, lapsevanemate kui kooli juhtkonna ees üksi ning ainult üksi selle eest, et ei suuda noort metslast isegi kogu oma pedagoogikavaramu toel tsiviliseerida.
Näen rõõmuga, et haridusministri sõnumit toetavad ka teod, või õigem oleks öelda: tegutsemiskatsed. Kas riigikogu need katsed ka tegudeks pühitseb, seda näitab aeg.
Kuid isegi kui need jäävad katseteks, on tegemist oluliste sõnumitega Eesti koolile, õpetajatele, lapsevanematele ja lastele: korrarikkumised koolis ei ole lubatud, ja eriti viimasel aastakümnel vohama hakanud karistamatusetundele ning nahaalsusele on hädasti vaja leida otsustavad vastumeetmed.
Sest praegu üldjuhul, ma julgen öelda, ei ole koolide käsutuses adekvaatset ega toimivat protseduurireeglistikku, mis näitaksid retsidiivsele pahategijale selgelt kätte tema tegude isiklikud tagajärjed. Pahategijatega vesteldakse ja vesteldakse, üksi, kaksi ja õppenõukogude kaupa, arenguvestlusel, direktori kabinetis ning õpetajate toas; teda karistatakse käskkirja ja käitumishinde alandamisega – kuid sageli on see nagu hane selga vesi.
Ise märksa räigemat sõnavara ja julmemat kohtlemist normiks pidav nooruk ainult muigab pedagoogide mageda jutu peale ning mingi käitumishinne ei motiveeri mitte millekski õpilast, kes juba eos teab, et see tema niigi nõrka tunnistust kuigivõrd nõrgemaks nagunii muuta ei suuda.
Klassi kordama teist aastat nagunii enam ei jäeta, ja koolikohustuslikus eas teismelist ei ähvarda kuigi tõsiselt ka koolist väljaheitmine, teda saab ainult kahe õppeasutuse kokkuleppel teise kooli ümber suunata. Milline teine kool aga tahab endale ristiks kaela veel ühte kaaki, kui omalgi neid juba jagub.
Pahategu peab andma tegijale isiklikult ebasoovitava tagajärje, ainult nii ollakse motiveeritud halba tegu mitte kordama. Ja ebasoovitav tagajärg peab olema kaalukam suurus kui pahateost saadav hüve, mis teeb pahandusest muidu iseennast kinnistava tegevuse (kogetud kättemaksurahuldus, leevenenud stress, kõrgenenud meeleolu, tõusnud eneseteadvus, teiste tähelepanu, kahjurõõm vms).
Kuidas luua ja reeglistada need ebasoovitavad tagajärjed? Apelleerimine koolidirektorite loovusele ja initsiatiivile on esmapilgul lihtsaim, kuid siiski libe tee, mis hüpoteetiliselt võib viia ka selleni, mida haridusministri üleskutse taga tondina näeb lastekaitseliit: füüsilise karistamiseni. Vaevalt et haridusminister seda silmas pidas, nii et lastekaitseliidu tõlgendus hr Lukase sõnadest on lihtsustatud, liialdatud ja paranoiline, kuid mitte täiesti õigustamatu.
Samm edasi on juba haridusministri nägemus võimalusest anda koolidirektoritele kohtuvälise menetlemise õigus, mis lubaks näiteks määrata trahve vastavalt korrarikkumisele. Kuid seda enam peaks ka seda otsust toetama võrdlemisi täpselt riiklikul tasandil paika pandud toetav protseduurireeglistik, sest suurem vastutusala ei tähenda automaatselt suurenevat pädevust selles vastutusalas toimida. Enne täitevvõimu ülesannetesse asumist, mis on juba ehk üks mõeldavate mõjutusvahendite rangemaid astmeid, tuleks läbida terve väiksemate, kuid sama tähenduslike mõjutusvahendite skaala. Seal ei tohiks valitseda kaos.
Millised võiksid olla need erineva kaaluga mõjutamismeetodid, need «ebasoovitavad tagajärjed», mis ei laseks häbematusel, julmusel ja distsipliinirikkumistel meie koolis ennast kinnistada? See ülesanne esitaks väljakutse tervele töörühmale, sest nood uued meetodid ei saa kopeerida vanu, iganenud, inimõigusi rikkuvaid või põhiseadusele mittevastavaid kasvatusvõtteid, näiteks sedasama füüsilist vägivalda, millest meie lugu alguse sai.
Et enesevalitsuse kaotanud pedagoogid vahel siiski selle järele haaravad, näitabki muude, adekvaatsemate mõjutusvahendite totaalset puudumist. Nii et ärgem mõistkem härra Looduse üle väga karmi kohut. Andkem selle asemel kooli käsutusse ajakohasemad mõjutusvahendid.
Samal teemal
• «Lukas: koolijuht ei pea õpilase käel koni kustutamist kahetsema», PM 13.10
• «Politsei algatas konikustutamise juhtumi tõttu menetluse», PM 14.10
• «Vana-Võidu õpilased: Loodus ei teinud midagi valesti», PM 15.10
• Helmer Jõgi «Kui kaitstud on õpetaja?», PM 20.10
• Jüri Pino «Koni keeles rääkimine», PM 21.10
• Tõnis Lukas «Koolijuht peremeheks majja», PM 27.10
• «Õpetajad tahavad oma õigusi seadusesse kirja panna», PM 29.10