Viimaste kuudega on Eestis töökoha kas ajutiselt või jäädavalt kaotanud tuhanded inimesed. Majanduslikud raskused on tabanud sadu ettevõtteid, tuhanded on kärpinud investeeringuid ja lükanud edasi arenguplaanid.
Tarmo Kriis: ootame solidaarsust ja mõistmist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige selle kõrval ei näe ettevõtjad, et avalik sektor nende probleemide tõsidust mõistaks. Jah, valitsuse plaan koondada avalikust sektorist tühjad töökohad ja kärpida massilist preemiate maksmist on tervitatav samm. Kuid kas see on piisav?
Ettevõtjatele tundub, et kui avalik sektor ei suuda ennast keerulisemal ajal koomale tõmmata, kannatab solidaarsustunne. «Kas see on ainult meie probleem, kui me enam makse maksta ei jaksa,» küsis üks ettevõtja mult hiljuti. Mõtlesin, et jah, ainus võimalus, kuidas riik saaks raskustest välja tulla ja pinnale jääda, on oma laekumised mitu korda tõhusamalt tööle panna.
Nüüd on õige aeg taas rääkida sellest, et kui on keerulised ajad, siis tuleb pingutada ühiselt. Riik on endale võtnud palju kohustusi, mille täitmine ei võimalda ametnikke kergekäeliselt koondada. Ka ettevõtted on endale võtnud riske ja kohustusi, kuid kui müüki pole, pole ka raha, millega arendada ja millest kõigile palka maksta.
Kui enne võis mõne edukama firma juht lubada endale autojuhti ja isiklikku autopesijat kahes eri isikus täiskohaga palgal hoida, siis nüüd tuleb läbi ajada avaliku pesula teenustega ning istuda ka ise rooli. Kuid millega vastab riik?
Ettevõtja ei taha tegelikult riigilt muud kui mõistmist. Arusaamist äri toimemehhanismidest nii heal kui halval ajal. Me saame aru, et suuremal osal avalikus sektoris töötavatest inimestest pole praktilist arusaama ettevõtluse elutsüklitest, kasvava tööjõudlusega kaasnevast asjaajamise kiiruse kasvust ja nii edasi.
Aga me tahame näha, et kui ettevõtetel on vaja abi oma arenguplaanide elluviimisel, siis avalik sektor ka selles tempos mõelda suudaks. Kui majanduskeskkond halveneb, siis tahame näha, et ka meie partneril, meie teenindajal, meie andamikogujal, kes peaks aitama kaasa konkurentsivõimelise majandusruumi tekkele ja püsimisele, on olemas plaan, kuidas kitsamates tingimustes tõhusamalt töötada.
Mis on õieti need mured, mis ettevõtjaid häirivad. Esiteks seiskunud haldusreform. Oleks aeg hakata aru saama, et kui vallal on tulubaasi tagajaiks vaid paar-kolm ettevõtet või sõltub valla eelarve valdavalt ühest suurest tööandajast, siis võib haldusreform peagi juhtuda ka iseenesest. Mõne ettevõtte ja seejärel mõne valla pankroti tagajärjel. Kehras on juba hädapasunaid puhutud. Targem oleks siiski ellu viia õigeaegne ja planeeritud haldusreform ja püüda kulubaasi teadlikult piirata.
Teiseks ei pea ettevõtjad loomulikuks, et valitsussektori palgad ületavad eraettevõtluse palgataset. Üks kõrge ministeeriumiametnik avaldas hiljuti arvamust, et riigi alamad on haritumad ja targemad ja peavadki rohkem teenima. Kui nii, siis oleme oma mõtlemises ohtlikult lähedal ametnike riigile, kus ettevõtlikkus vargsi tagauksest minema hiilib.
Tegime tööandjate keskliidus hiljuti uuringu, kus püüdsime välja selgitada, kui palju on riigil kavas lähiajal töötajaid kokku hoida. Selgus, et 26 000 inimese kohta võib oodata maksimaalselt paarisaja töökoha vähendamist.
See mäng ei vääri küünlaid ega pressiteateid.
Muresid on veelgi, 2009. aasta majanduskasv näiteks. Kuluaarides räägivad pangajuhid ja analüütikud kuni viieprotsendisest majanduskasvust. Miinusmärgiga. Jagan seda arvamust. Kui nii, siis tähendab see riigile üle 10 miljardi kroonist puudujääki tuludereal. Kuidas selle vastu end reaalselt kindlustatakse, kuidas suudetakse tagada riigi normaalne toimimine, kui valitsemiskulud ei vähene? Kas vaid reservidest?
Ettevõtjad näevad ministeeriume ja omavalitsusi neid teenindava sektorina. Ettevõtja enda teenitud raha eest. Kas siis on palju soovida, et teenindusasutus seab sisse elementaarse kliendi rahulolu mõõtmise süsteemi?
Kui ikka ühe või teise ametniku puhul asjad ei liigu, protsessidest ei saada aru või ollakse arvamusel, et riik ongi võimu demonstreerimine liigkasuvõtjate üle, tuleks leida võimalused sellised ametnikud sundida tööd tegema või leida nende asemele kompetentsemad. Sellest oleks kitsal ajal palju abi.
Maailmas on näiteid, kus ametnikud saadetakse mõneks ajaks ettevõtetesse praktikale, et nad õpiksid hindama ettevõtjate aega ja mõistma nende töö iseloomu ning tempot. Ülikoolist kohe ministeeriumisse potsatanud inimene ei adu sageli seda, milleks ta on kutsutud.
Eestis on valitsemisala kulud paisunud liiga kiiresti. Kontrolli ja bürokraatiat jagub igale sammule. Meie majanduskeskkonna kindlustamiseks astutud samme, mis tagaks meile konkurentsieeliseid mõnes ettevõtlusvallas mõne muu riigi ees, on aga raske meenutada. Neid on, kuid kas piisavalt?
Meil on võimas e-riik, kümneid avalikke e-teenuseid, X-tee jne. Miks ei suuda me neid rakendada reaalsesse ellu ja vähendada ametnike hulka näiteks viis protsenti aastas? Või on meie e-riigi peamine suutlikkus vaid marginaalne, ja selle asemel et aidata hoida kokku aega ja raha, oleme saanud endale kaela topeltkohustused?
Ettevõtjad soovivad, et valitsus tooks välja kavad, mis muudaks meie valitsemisala tõhusamaks ja näitaks üles solidaarsust suurimate maksumaksjatega. Tõstaks usaldust ja kindlust homse ees. Ettevõtja ei taha ennast tunda vaid ärakasutatavana. Ta tahab ennast tunda partnerina.