Semiootik Umberto Eco kirjutab, et füüsikud võivad küll filosoofia surnuks kuulutada, kuid nemadki ei saa vältida küsimust omaenda meetodite filosoofilise aluse kohta.
Umberto Eco: filosoofia, mitte «Star Trek»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Itaalia ajalehes La Repubblica kirjutati hiljaaegu Stephen Hawkingi ja Leonard Mlodinow’ uuest raamatust «The Grand Design». Artikli alapealkiri oli võetud raamatu lõigust, kus öeldakse, et «filosoofia on surnud». Lõik läheb edasi: «Filosoofia ei ole suutnud hoida järge teaduse uusimate saavutustega, eriti füüsikas. Meie püüdlustes teadmiste poole on tõrvikukandjateks kujunenud teadlased.»
Filosoofia surma on kuulutatud korduvalt varemgi, mispärast ei tohiks sellest ennast häirida lasta. Aga kui seda ütleb selline geenius nagu Hawking, tundub see kuidagi rumal. Et kontrollida, ega La Repubblica pole teda valesti tsiteerinud, hankisin endalegi selle raamatu ning lugedes said mu kahtlused kinnitust.
Raamatust jääb mulje, et selle on kirjutanud kaks autorit. Aga Hawkingi puhul on sõna «kirjutanud» valuliselt metafoorne, sest tema jäsemed ei reageeri üldsegi erakordsest ajust tulevatele käskudele – ja see on üleüldiselt teada.
Sestap on raamat peamiselt teise autori, Mlodinow’ looming, keda kaaneümbrisel nimetatakse hiilgavaks populariseerijaks ja mitme «Star Treki» episoodi stsenaristiks. (Vihje «Star Trekile» leidub raamatu kaunites illustratsioonideski, mis näevad välja, nagu oleks nad loodud ammumöödunud aja lasteentsüklopeediale: need on värvilised ja vaimustavad, aga ei seleta absoluutselt midagi keeruliste füüsikalis-matemaatilis-kosmoloogiliste teooriate kohta, mida nad peaksid illustreerima.) Vahest ei olnud mõistlik usaldada filosoofia saatust ulmeseriaali tegelaste kätte.
«The Grand Design» algab raudkindla sedastusega, et filosoofial pole meile enam midagi õpetada ja ainult füüsika võib seletada, 1) kuidas mõista meid ümbritsevat maailma, 2) kuidas mõista reaalsuse olemust, 3) kas universumil on vaja loojat, 4) miks midagi üldse on olemas, 5) miks meie oleme olemas ja 6) miks on olemas just sellised seaduspärad, mitte teistsugused.
Need on tüüpilised filosoofilised küsimused, ent raamat näitab, kuidas füüsika võib teataval määral vastata viimasele neljale küsimusele, mis on eelkõige filosoofilised.
Konks on aga selles, et enne kui üritada vastata neljale viimasele küsimusele, tuleb vastata kahele esimesele. Teisisõnu – mida tähendab öelda, et miski on reaalne ja et me teame maailma just sellisena, nagu ta tegelikult on? Selliseid küsimusi esitatakse näiteks keskkooli või ülikooli filosoofiakursusel. Kas me teame sellepärast, et meie mõistus kohandub sellega? Kas on olemas midagi väljaspool meid või, nagu on sõnastanud Harvardi filosoofiaprofessor Hilary Putnam, oleme ajud purgis?
Jah, fundamentaalsed vastused, mida see raamat pakub, on tüüpiliselt filosoofilised ja kui neid filosoofilisi vastuseid ei oleks olemas, ei suudaks isegi füüsik öelda, mida ta teab või miks. Õigupoolest kõnelevad Hawking ja Mlodenow mudelipõhisest realismist, see tähendab, nad eeldavad, et puudub kirjeldustest ja teooriatest sõltumatu reaalsuse kontseptsioon.
Nii võivad eri teooriad kirjeldada rahuldavalt üht ja sama ilmingut täiesti erinevate kontseptuaalsete struktuuride kaudu, mistõttu kõik, mida me reaalsuse kohta tajume, teame ja öelda saame, sõltub interaktsioonist meie mudelite ja «millegi» vahel, mis eksisteerib väljaspool meid ja millest teame ainult tänu meie tajudele ja ajudele.
Terasema pilguga lugeja on kindlasti juba tabanud raamatu väites ära Immanuel Kanti vaimu. Seda, mida autorid meile pakuvad, nimetavad mõned filosoofid holismiks, mõned sisemiseks realismiks. Siin ei ole tegemist füüsikaavastustega, vaid filosoofiliste eeldustega, mis toetavad ja õigustavad füüsiku uuringuid.
Kui füüsik teeb oma tööd hästi, ei saa ta vältida küsimust omaenda meetodite filosoofilise aluse kohta. Seda me tegelikult juba teame, nagu teame ka raamatus paljastatud tõde (mis on nähtavasti Mlodinow’ ja tähelaeva Enterprise meeskonna looming), et muistsel ajal nägid inimesed võimsates looduskatastroofides instinktiivselt kurjade jumalatega asustatud Olümpose kätetööd. Oh jummel, Jupiteri nimel!
The New York Times Syndicate