Igor Taro: genatsvale* unistus

Igor Taro
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igor Taro.
Igor Taro. Foto: .

Sõjajärgses Gruusias ootab külalist tagasihoidlik lauakate. Salatitaldrik, kanamaks pähklitega, külmroog praetud kalast, majoneesiga kanasalat, soolatud kurgid, jahutatud keeduliha, spinatipallikesed, juust. Ja see on alles algus. Kuum laud on oma järge ootamas traditsiooniliste rahvusköögi šedöövritega alates hautatud vasikalihast, ahjus juustuga küpsetatud seentest, šašlõkivarrastest kuni mahlakate hinkaalideni.


Grusiinidel pole kombeks raskusi külalistele välja näidata või tähtpäevade arvel koonerdada. Sestap on rohketes restoranides ka neil päevil lauad lookas, veini voolab ojadena ning laul kõlab rõõmsamalt kui kunagi varem. Külalised on külalised. Tähtpäevad ei kao kuhugi. Elu vajab elamist.


Neil hetkedel meeldib grusiinidele mured kõrvale heita ning unistada. Homme tuleb parem päev. NATO võtab aasta pärast liikmeks. Teed saavad korda. Venemaa riigijuhte tabab valgustumine ning rahvaste sõprus võidutseb.


Seda viimast lootust on grusiinid hellitanud alates veinikriisi puhkemisest kuni selle aasta augustini. Sõjaga on paljudesse asjadesse saabunud selgus – kes on sõbrad, kes vaenlased, millised soovunelmad tuleb maha kanda ja mida loodetust pikemalt oodata.


Üks edasilükatud unistustest on ka postsovetlikuks turismimekaks saamine. Turism sõjajärgsesse piirkonda pole suurem asi müügiartikkel. Turist pole enamasti missioonitundega leplik tüüp. Kui midagi tundub kahtlane, teeb ta lihtsalt teise valiku. Samasugused motiivid võivad olla ka välisinvestoritel. Suuremad hotelliketid pole oma pooleliolevaid projekte küll hüljanud, kuid kohalikel, kes vajavad sissetulekut äraelamiseks kohe, mitte aastate pärast, on saabunud rasked ajad.

Selles valguses on lähinädalatel protestiaktsioone plaanival opositsioonil tugev alus pretensioonide esitamiseks presidenti Mihhail Saakašvili meeskonnale. Tema varasem liitlane, eksspiiker Nino Burdžanad­ze on lõpuks teatanud naasmisest suurde poliitikasse uue opositsioonipartei etteotsa.


Gruusia vajab tugevat opositsiooni ning suuremat arvamuste mitmekesisust avalikus ruumis. Kas seda suudab pakkuda 43 sõjaküsimusega novembris parlamendi trepile astuv proua Nino, kes oli alles aasta tagasi teisel pool eraldavat metalltara? Saakašvili kaotas küll separatistlikud piirkonnad, kuid säilitas iseseisva Gruusia. Rahvaisa staatus võib tekitada igas mehes kiusatust tülikad demokraatiaprotseduurid kõrvale lükata.


On lootus, et seda ei juhtu ja Gruusiale doonorriikide antud hiigeltoetus toob riigi rööbastele tagasi. Alternatiiviks oleks postsovetlikul pinnal veel üks Putin või Nazarbajev ning unelmate järjekordne luhtumine.


*Genatsvale – tõlkimatu suurima imetluse väljendus gruusia keeles

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles