Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Veronika Kalmus: üksinda veebidžunglis ja telepurgi ees

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Corbis / Scanpix

Eesti laste ja noorte interneti- ja televisioonilembus ei ole ilmselt kellelegi uudis. Saame uhkusega tõdeda, et Eesti lapsed kuuluvad internetikasutajate osatähtsuselt Euroopa esirinda. Nad jagavad Norra eakaaslastega 27 riigi seas kolmandat-neljandat kohta ning jäävad maha üksnes Hollandi ja Taani noortest.



Euroopa esiviisikusse kuulumisel, teadagi, on avalikkuses suur sümboliline jõud. See oleks justkui ilmekaim tõestus meie infoühiskonna- ja innovatsioonipoliitika püüdluste saamisest tegelikkuseks.


Teisalt peame tunnistama, et Eesti lapsed paistavad Euroopas silma ka online-riskikäitumise kõrge taseme poolest. Seejuures on noore põlvkonna oskused riskidega hakkama saada võrdlemisi kesised. Mis on selles valdkonnas suurimad probleemid ning kuidas peaksime olukorda suhtuma – kas laste «tiigrihüpet» haipides, moraalset paanikat õhutades või mingil kolmandal moel?


Ühelt poolt on seos interneti kasutusaktiivsuse ja riskiastme vahel loogiline ja paratamatu: mida sagedamini seigeldakse veebiavarustes, seda tõenäolisemalt puututakse kokku probleemidega.


Ometi paistavad Eesti noored teiste kõrge kasutusaktiivsusega maade taustal negatiivses mõttes silma ühe olulise näitaja – küberkiusamise – kõrge taseme poolest. Internetis on norimise, sõimamise ja kiusamisega kokku puutunud ligemale kolmandik Eesti lastest.


Kasutusaktiivsuselt meiega samal pulgal olevas Norras on küberkiusamist kogenud 16 protsenti, Euroopas keskmiselt iga viies noor. Seega ei ole küberkiusamise sagedus otseselt seotud interneti leviku ega laste arvutikasutusoskustega, põhjusi tuleks otsida (meedia)kultuurist laiemalt.


Võimalik, et Eesti noorte seas võrdlemisi laialt levinud vajadus üksteisele virtuaalselt haiget teha tuleneb ülemäärase edukultuse, üleskiidetud infotehnoloogia arengu või ajutise majandusedu joovastuse varjus peituvatest alaväärsuskompleksidest.


Või tuleneb see sootuks üldisemalt meie ärapanemisühiskonnast, mida näitavad ka kaaskodanike alandamisele ja mõnitamisele rajatud meelelahutuslike telesaadete jätkuv paljusus ja populaarsus, avaliku elu tegelaste vastastikusest poriloopimisest rääkimata. Ning tagatipuks on meedias üsna vähe positiivseid rolli- ja käitumismudeleid.


Teine tähtis probleemide ring on seotud interneti ja televisiooni ebasobiva või vägivaldse sisuga. Üle poole Eesti lapsevanematest möönab, et nende lapsed on kokku puutunud potentsiaalselt kahjuliku veebisisuga, Euroopas keskmiselt arvab nii vaid iga kolmas ema või isa.


Küsimus pole niivõrd interneti või televisiooni problemaatilises sisus, kuivõrd laste oskuses meediat arukalt, selektiivselt ja kriitiliselt tarbida ning häiriva või vägivaldse sisuga kokku puutudes adekvaatselt käituda. Meil pole praegu ettekujutust, kuidas toimiks tüüpiline Eesti laps, kui ta satuks näiteks Youtube’is videolõigule, milles tuttav õpilane ähvardab tappa nii ennast kui klassikaaslasi. Kelle poole saaksid, oskaksid ja julgeksid meie lapsed niisuguses olukorras pöörduda?


Meedia otsest mõju laste psüühikale ja käitumisele on raske mõõta. Ent kultuuris ja meedias valitsevate mõttemustrite, eeskujude ja käitumismallide tähtsust noore põlvkonna kujunemises ei saa alahinnata. Seda eriti ajastul, mil elektroonilise meedia tarbimine täidab seninägematult suure osa laste päevast. Eesti õpilane veedab internetis keskmiselt 2,7 ja teleri ees 2,1 tundi päevas.


Euroopa maade kontekstis hakkab silma, et Eesti lapsevanemad suhtuvad oma laste meediatarbimisse erakordse kergekäelisusega. Nad seavad laste internetikasutusele ja televaatamisele võrreldes teiste riikide lapsevanematega märksa vähem reegleid ja piiranguid.

Niisiis, hoolimata Eesti laste online-riskikäitumise kõrgest tasemest ja suurest hulgast vanematest, kes seda teadvustavad, on meie noor põlvkond jäetud veebidžunglisse ja telepurgi ette võrdlemisi omapäi. Sellel paradoksil on ilmselt mitmeid põhjuseid.


Ühiskonna ja kultuuri tasandil võib oma osa mängida liberaalse ideoloogia võidukäik, totalitaarse ühiskonna painetest vabanemise jätkuv pendliefekt ning noore põlvkonna kui infoühiskonna pioneeride kohati põhjendamatu üleskiitmine. Perekonna ja üksikisiku tasandil võib põhjuseks olla lapsevanemate väsimus ja ajapuudus, vähesed teadmised meediast ja infotehnoloogiast või selle alahindamine.


Tulemuseks on olukord, kus Eesti kui eduka e-riigi lapsevanemad suhtlevad oma võsukestega interneti teemadel palju vähem kui paljude teiste Euroopa maade lapsevanemad. Veelgi enam, Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus senini pole keskust, kus saaks enam teavet e-turvalisusest, kusjuures vastava projekti rahastamist pole Euroopa Komisjonilt isegi taotletud.


Täiskasvanute jäetud suhtlemis- ja autoriteeditühiku täidavad eakaaslased. Sõbrad ja koolikaaslased on need, kellelt lapsed enamasti saavad nõu ja abi arvuti või internetiga seotud küsimustes. Nemad soovitavad ka uusi põnevaid veebilehti, nendega arutletakse filmide ja telesaadete üle.


Kõige populaarsem internetitegevus Eesti õpilaste seas on sõpradega MSNis suhtlemine. Seega, tänu online-keskkondadele veedavad noored eakaaslaste seltsis üha rohkem aega, seda ka füüsiliselt kodus, perekonna keskel viibides. Seetõttu muutub omaealiste seltskond noortele järjest tähtsamaks ka arusaamade, väärtuste, hoiakute ja käitumispraktikate kujunemisel. Eakaaslaste kultuur loob suures osas normid «laheda» väljanägemise, «õigete» kaubamärkide, «tegijate» ja «normullide» bändide ning poisile või tüdrukule sobiva oleku ja virtuaalse mina kohta.

Ühe teoreetilise seletuse järgi muutub noorte meedia- ja popkultuur täiskasvanutele järjest vähem ligipääsetavaks ja mõistetavaks. See omakorda süvendab lõhesid ja pingeid põlvkondade vahel. Teisalt arvatakse, et elektrooniline meedia toob laste ja täiskasvanute maailmad üksteisele just lähemale, võimaldades kultuurilisi koode taasühtlustada ja üksteisest paremini aru saada.


Digitaalse meedia olulisust infoallikana, laste sotsiaalsete suhete arendajana ning neile meelelahutuse pakkujana on võimatu üle hinnata. Uurimused näitavad, et Eesti lapsed suhtlevad internetis väga sageli ka kooli ja õppimisega seotud teemadel ning annavad üksteisele koolitöö tegemiseks nõu ja abi. Paljud õpilased laevad alla ja üles õppematerjale, referaate ja muid koolitöid.


Seega võib öelda, et osa veebikeskkonnas veedetavast ajast kulub õppimisega seotud tegevustele ning internet on muutumas täieõiguslikuks uut tüüpi õppemeediumiks. Internetil on suur, Eestis senini paljuski kasutamata potentsiaal soodustamaks noorte osalemist kodanikuühiskonnas ja poliitikas. Võimalust oma arvamus avalikkuses kuuldavale tuua või oma mina väljendada pole lastel ja noortel olnud kunagi varem nii palju kui praegu, blogide, kodukate, veebifoorumite ja uudisportaalide ajastul.


Ometi tuleb tõdeda, et hoolimata väga kõrgele interneti kasutusaktiivsusele on Eesti õpilased online-sisuloomes Euroopa keskmisel tasemel, seda just suuremat loomingulist vabadust võimaldavas blogimises ja kodulehtede tegemises. Nendeks tegevusteks napib paljudel noortel motivatsiooni ja aega, mõnel ka oskusi ja üleslaadimist väärivat omaloomingut.


Enamasti astuvad Eesti noored oma mõtteavaldustega üles foorumites, uudiseid kommenteerides ning rate.ee-s ja teistes suhtlusportaalides. Kümnendik õpilastest eelistab internetti passiivselt tarbida, harrastamata ühtegi eneseväljenduslikku online-tegevust. Seega on meil kõvasti arenguruumi nii interneti pakutavate võimaluste parema kasutamise kui ka online-riskide vähendamise osas.


Võib arvata, et internetikasutajate ja e-teenuste arvuga ärplemine, noore põlvkonna kui infoühiskonna avangardi üleskiitmine või probleemide retooriline pisendamine meid edasi ei aita.


Võimalik, et olemegi liiga pikalt paari aasta vanustele loorberitele puhkama jäänud. Kindlasti ei tule kasuks ka ülemäärane riskidiskursus ja sellest johtuv moraalne paanika. Ühel juhul võib see viia lauspiirangute ja keeldudeni, mis pärsiksid võimaluste avardumist, teisel juhul sumbume abitusse ja tegevusetusse.

Me vajame ühiskondlikul tasandil laste meediakasutusega seotud probleemide teadvustamist ja nendega tegelemist. Tõhusamalt tuleb õpetada meediapädevust, sealhulgas digitaalset kirjaoskust, suuremat tähelepanu tuleb pöörata turvalisele internetikasutusele. Euroopa programmide toel saame luua keskused ja tugivõrgustikud, et aidata lastel online-riskidega paremini toime tulla.


Iga lapsevanem võiks suhtuda oma laste meediakasutusse positiivse osavõtlikkuse ja huviga. Internetti puudutavate vestluste vältimine või ah-mis-nüüd-mina-sellest-tean-hoiak ei ole õigustatud ega aita. Kuigi lapsed võivad olla oma vanematest infotehnoloogias pädevamad, on viimastel üldjuhul suuremad kogemused (interneti)suhtluses tekkivate probleemide lahendamisel, aidates negatiivsetest kogemustest üle saada.


Vanemad ei peaks süvendama oma lastes hoiakut, et nad on ja peavadki olema täiskasvanutest kõigis uue meediaga seotud küsimustes targemad ning et vanematelt või õpetajatelt ei tasu selles osas nõu ega abi küsida. Niisuguse suhtumise tagajärjeks võib olla vanemast põlvkonnast võõrandumine ning muudegi probleemide korral üksnes eakaaslaste ja iseenda peale lootmine.


Alternatiiviks on erinevate põlvkondade partnerlus ja üksteiselt õppimine, kus noorem põlvkond vahetab tehnoloogilise oskusteabe vanemate sotsiaalsete kogemuste ning perspektiivi tunnetamise vastu. Lapse arenguks ei piisa kõikvõimalike tehnoloogiliste vidinate soetamisest ja internetiühenduse tagamisest.


Kõikidest võimalustest ja hüvedest hoolimata pole internet ega ükski muu meediakanal iseenesest ainuvõimalik ega sobivaim lapsehoidja, õpetaja või väärtuste edasiandja. Neid rolle suudab täita üksnes inimene.


Artikkel ilmub AS Dharma toel

Tagasi üles