Rein Veidemann: ahistav ettemääratus

Nädal enne riigikogu valimisi kurtsin siinsamas (PM 2.03.2011), et eesti valijaid ähvardab kummitempli staatus, sest mine valima või mitte, koalitsioon ja valitsus on juba enne seda otsustatud. Nii ka läks. Enamgi veel, koalitsioonikõnelused kujunesid õhuväristamiseks ja valitsus sai paika veel enne, kui president oma põhiseadusliku õiguse ja kohustusega tegi valimiste võitjale ettepaneku moodustada valitsus.

Pärast laupäeval toimunud IRLi volikogu on enam-vähem kindel, et presidendi enda valimisedki kujunevad vaid vormistamiseks. Praeguse presidendi näol ühe kandidaadi olemasolu ei välistavat diskussiooni võimalikkust, aga see ei väära asjaolu, et valimine on asendunud otsustava hääletamisega. Valimine eeldab valiku olemasolu vähemalt kahe võistleva isiku ja nende esindatava programmi vahel.

Nüüd tuleb välja, et 29. augustil riigikogus valituks osutuv Toomas Hendrik Ilves võistleb juba viis aastat presidendiametit pidanud Ilvesega. See võiks olla mõni nõukaaegne nali, aga sellest ajast on möödas kakskümmend aastat. Sotsioloogiline seire võib küll tulemusi prognoosida, aga kui ennustamisvõimalus puudub, sest otsus on juba enne demokraatlikku protseduuri langetatud, siis diskrediteerib see demokraatiat.

Üks viimase inimarengu aruande põhijäreldusi oli Eesti ühiskonna hangumine. Nüüd näeme, kuidas see avaldub ka rahva ja võimu vahelistes suhetes. Selgub, et liberaalsel demokraatial puudub üksühene seos turumajandusel põhineva ühiskonnaga. Seda paistab tunnistavat isegi 1990ndate vahetusel liberaalse demokraatia kui inimvalitsuse lõpliku vormiga «ajaloo lõppu» kuulutanud Francis Fukujama. Oma äsjailmunud «Poliitilise korra allikatest» («The Origines of Political Order», 2011) sissejuhatuses tõdeb autor, et demokraatlike institutsioonide olemasolu ühes või teises riigis ei ütle veel, kas riiki on valitsetud hästi või halvasti. Eesti pole siin erand.

Üleilmne majanduskriis on näidanud vaba turu vajalikkust küll pikemas perspektiivis, kuid selle iseregulatsioon, eriti mis puudutab rahaturge, ei toimi. Tagajärg on, et inimesed kaotavad usalduse riigi institutsioonide vastu, millele nad on andnud valimiste käigus legitiimsuse. Üha enam tunnevad nad end olevat irratsionaalse, kontrollimatu jõu meelevallas.

Ahistav ettemääratus loob pinnase autoritaarsuseks. Alternatiive ei tunnustata. Väljaspool erakondi pole enam ühendusigi, kes seda riskeeriksid teha. Üks ja ainuõige koalitsioon, üks ja ainuõige valitsus, üks ja ainuõige president. Tehtud!