Marko Mihkelson: Euroopa korratus

Marko Mihkelson. Foto: Peeter Langovits.

Briti politoloog Bobo Lo ütles Lennart Meri konverentsil esinedes tabavalt, et uue maailmakorra asemel tuleb pigem rääkida ja arutleda uuest maailmakorratusest.

Või veel lihtsamini öeldes – korralagedusest maailmas. 1987. aastal uskus Nõukogude Liidu viimane liider Mihhail Gorbatšov, et «me liigume uue maailmakorra, kommunismi maailma suunas». «Me ei pöördu sellelt teelt kunagi tagasi,» ütles Gorbatšov, teadmata, et kõigest kaks aastat hiljem lööb Berliini müüri langemine suurde punasesse unistusse surmaprao.

Nõukogude impeeriumi lagunemine lõi maailma oma korrastatuses sõna otseses mõttes uppi. Üks supervõim oli peaaegu hetkega pihustunud, jättes samas maha arvutul hulgal järelmõjusid. Positiivseimaks nendest oli mõistagi demokraatia suurim laienemine inimkonna ajaloos.

Francis Fukuyama idealism küttis küll lootusi, kuid selle kiire hajumine ennustas millegi tundmatu saabumist. Kahe suurjõu vahel jagatud maailmast kerkisid kohe mõistagi esile Ameerika Ühendriigid. Zbig­niew Brzezinski kirjutas oma kuulsas «Malelauas», et Ameerikast sai esimene rahvusvahelise ülemvõimuga demokraatia.

Kuid isegi paljukogenud Brzezinski arvamus USA pikaajalisest ja kõigutamatust hegemooniast on nüüdseks juba mõranemas. Maailma vägevaim demokraatia on surutud pigem kaitsesse ja koos temaga ka teised vaba maailma kantsid.

Mitmetasandiline üleilmastumine on pannud liikuma erinevad hoovused. Kui veel eelmise sajandi teisel poolel domineerisid maailma selle klassikalises tähenduses riigid ja nende huvid, siis praeguseks on suurde maatriksisse lisandunud rahvusvahelised korporatsioonid, satelliitkanalid, suhtluskeskkonnad, valitsusvälised organisatsioonid, lõppeks üldist segadust külvavad piiriülesed terroristid.

Hiina, India, Brasiilia, Mehhiko, Indoneesia, Türgi ja mitme teise uue mõjukeskuse esilekerkimine on raputanud lääneriikide enesekindlust. G7 on juba ajalugu, sillutades teed laiemale foorumile – G20-le. Samal ajal ei peegelda ÜRO aga enam maailmas kujunenud jõudude vahekorda. Ometi õpetab ajalugu, et suurema maailma murdumiseta on universaalorganit raske, kui mitte võimatu reformida.

Nõukogude impeeriumi hukk vabastas Euroopa lõpuks maailmasõdade tardumusest. Saksamaa ühinemine näitas teed, sellele järgnes Maastrichti lepe koos ühise välispoliitika ideega. Seejärel loobusid oma neutraal­susest Rootsi, Soome ja Austria, andes viimase tõuke Euroopa ajaloolisele ühinemisele.

Laienenud piiride kõrval sai Euroopa endale ühisraha ja Schengeni ruumi, otsa veel siis õigusselgusele pretendeeriva Lissaboni lepingu. Ja see kõik on toimunud vaid paarikümne aasta jooksul. Suures ajavoos on see ju tühine silmapilk.

Kuid maailma hirmutavalt kiire dünaamika ei võimalda Euroopal vaikset äraolemist. Ameeriklaste varjus aastakümneid viljeletud kulukate heaoluõitega mugavuspoliitika ei vasta enam pidevalt lisanduvatele nii välistele kui sisemistele väljakutsetele.

Kreeka ja Portugal on jäämäe tipp.

Euroopa on sisuliselt jõudnud ristteeni, kus tuleb valida kui mitte rohkem, siis vähemalt kahe tee vahel. Kas rahvusriikide kookonistumise kaudu marginaliseeruda ja muutuda seeläbi maailmapoliitika taustajõuks või ühispoliitikate tegeliku rakendamise kaudu suuta jääda ka poole sajandi pärast arvestatavaks jõuks maailmas.

Väljakutsed on tõesti väga eripalgelised. Kõige olulisematel nendest – elanikkonna vananemine ja kristliku maailma mõju vähenemine seoses islami dominandi kasvuga – on pikaajaline mõju Euroopa geopoliitilisele võimekusele ja identiteedile.

Ameerika politoloogi Jack A. Goldstone’i hinnangul ei sõltu 21. sajandil rahvusvahelised suhted ega julgeolek mitte niivõrd rahvaarvust maailmas, kuivõrd eeskätt sellest, milline on elanikkonna koostis, kas see on vananev või nooruslik ja kuidas on see jagunenud regiooniti. 1913. aastal, vahetult enne Esimest maailmasõda, elas Euroopas rohkem inimesi, kui neid oli Hiinas.

Nüüd on Hiina rahvaarvult peaaegu kolm korda suurem kui Euroopa Liit. Samas on Euroopa suurim riik Saksamaa Hiinast koguni 17 korda väiksem. Kuid Hiina suur elanikkond pole tegelikult niivõrd määrav ja kõnekas kui Euroopa vahetus naabruses toimuv. Me elame sõna otseses mõttes demograafilise tuumapommi epitsentri külje all. Aafrikas ja Lähis-Idas on elanikkond väga kiirelt suurenemas.

Lihtsalt üks väike võrdlusarv. Kui näiteks Saksamaal elas 1950. aastal 68 miljonit ja Pakistanis 37 miljonit elanikku, siis 2025. aastal on need arvud ÜRO keskmise kasvuprognoosi kohaselt vastavalt 80 ja 220. Eeloleva neljateistkümne aasta jooksul kasvab Pakistani elanikkond umbes 47 miljoni võrra, samal ajal Saksamaa hoopiski kaotab kaks miljonit inimest.

Juba praegu on Lähis-Ida ja Aafrika riikides suur osa elanikkonnast alla 25-aastased ja nende osakaal suureneb veelgi. Samas ei käi araabia riikides 70 miljonit last koolis ning Lähis-Idas on 40 protsenti täiskasvanud elanikkonnast kirjaoskamatud.

Kui siia lisada veel kiire linnastumine ja püsivalt kõrge tööpuudus, on islamiäärmusluse kasvulava justkui pikaks ajaks väetatud. Praegu on islam maailmas kristluse järel järgijate arvult suuruselt teine religioon.

Ometi viitavad trendid sellele, et hiljemalt sajandi keskpaigaks kohad vahetuvad. See aga omakorda on täiendavaks surveallikaks eriti Euroopa identiteedile, sest kokkupuude islamiusku määrivate äärmusjõududega on meil vahetu.

Rahva arvukus ja vanus on üheselt seotud vastava riigi või regiooni majandusliku suutlikkusega. Viimased 500 aastat on Euroopa olnud selgelt domineeriv majanduslik jõud maailmas. Enam mitte. Kuigi meie keskmine jõukus jääb näiteks hiinlastele veel pikaks ajaks püüdmatusse kaugusesse, räägivad arengud meie kahjuks.

Sajandi keskpaigaks kaotab Euroopa elanikkonna vananemise tõttu hinnanguliselt umbes neljandiku oma tööjõust. See aga omakorda mõjutab dramaatiliselt majanduslikku kasvu, tervishoidu ja kaitsevõimekust.

Tahame seda või mitte, kuid Vana Maailma roll ja osakaal on juba eelmise sajandi teisest poolest olnud pidevas languses. Sellele on oma pikaajalise panuse andnud Euroopa 20. sajandi suured sõjad, rahvastiku ja jõukuse kasv Aasias ja Ladina-Ameerikas, 1980ndate tehnoloogilisest revolutsioonist tõukunud globaliseerumise uus etapp.

Korralagedus maailmas pole kuigi unikaalne nähtus. Tõsi, nii keeruliste ja läbipõimunud probleemidega maailma pole meil siiski varem olnud. Kuidas selles suures korratuses aga ikkagi toime tulla? Viimasel ajal on Euroopas tunnetada poliitilisest populismist kantud enesessetõmbumise soovi.

Eriti suurriigid räägivad Euroopa Liidu välispoliitika natsionaliseerimisest ning piirikontrolli taastamisest Schengeni ruumis. Ikka lootuses probleemidele valijate silmis pädevaid lahendusi leida. Kahjuks on need siiski vaid lühiajalise iseloomuga sammud.

Samas mõistetakse Euroopas piisavalt hästi, et ükski meie suurriik pole maailmas enam supervõim ja nurga taga varitseb marginaliseerumine. Üksnes kõik koos annavad kokku selle jõu, mida on maailma poliitiliselt kaardilt näha ning kellega ka arvestatakse.

Euroopa suurim probleem, nagu sõnastas Tallinna konverentsil Saksa tuntud diplomaat Wolfgang Ischinger, on püüd säilitada status quo. Teisisõnu iseloomustab Euroopat kartus tõsisemate reformide ja julgemate otsuste ees. Ameerika kirjanik ja kunstnik Henry Miller pani juba 1934. aastal tähele, et: «Euroopas harjub inimene mitte midagi tegema.

Sa kükitad päev läbi ühel kohal ja halised. See nakkab. Määndab.» Nii hull asi siiski pole, kuid sihikindlamatest ja visioonikamatest poliitilistest liidritest on meil puudus küll. Tekkida saavad nad aga siis, kui valijad tunnetavad vajadust suuremate muutuste järele mitte üksnes oma riigis, vaid kogu Euroopas.

Aga teha oleks palju. Ka eespool viidatud peaküsimuste ehk demograafia ja nüüdseks läbikukkunud «multikulti» teemadel. Vaid mõned vihjed. Euroopa Liit peaks kokku leppima ja võimalikult aktiivselt töötama Türgi liitumissoovide realiseerimisel. Me ei pea ega saagi teha Ankarale allahindlust, kuid Türgi liikmesus nii demograafiat kui islamit arvestades on Euroopa Liidule äärmiselt olulise ja pikaajalise positiivse mõjuga.

Otsati kehtib sama ka mõnede idapartnerluse riikide kohta. Euroopa tõsiseltvõetavus maailmapoliitikas pole võimalik ilma ühise välispoliitikata ega kaitsekoostööta. Kui esimene on teostatav eeskätt läbi äsja loodud Euroopa Liidu välisteenistuse, siis teisel juhul peaks Euroopa suurendama oma kaitsevõimekust NATO raames. Liibüa on veenev näide Euroopa liitlaste sõjalise võimekuse piiratusest. Kaitsekulutuste koordineerimatu ja populistlik vähendamine võib kujuneda Euroopale tõsiseks julgeolekuohuks.

Euroopa Liit rõhutab alati uhkusega, et me oleme maailma suurim abiandja. Igal aastal rahastatakse 50 miljardi euro ulatuses kõikvõimalikke arenguabi projekte üle maailma. Euroopa kodanikul võib aga tekkida küsimus – me maksame miljardeid, aga vastu saime põgenikehordid. Milles on probleem?

Tegelikult on abiandmise tingimuslikkus sageli väga ähmane, mis võimaldab korrumpeerunud poliitikutel saadud summad suurema valuta pihta panna. Eks Hiina aktiivsus Aafrikas ja Lähis-Idas on Euroopa huvidele tõsine löök, kuid me ei pea kindlasti alla vanduma. Lisaks saab Euroopa palju teha kaubandus- ja põllumajanduspoliitikas eriti nende riikidega, kust praegu lähtuvad suurimad põgenikevood.  

Veel enne viimast suurt ilmasõda Euroopa suhtes tõrjuv olnud Winston Churchill muutis kontinendi varemetel oma meelt ning kuulutas 9. septembril 1946 Zürichis peetud kõnes: «Me peame looma miskit Euroopa Ühendriikide sarnast. Üksnes nii võivad sajad miljonid töötajad tagasi võita lihtsad rõõmud ja lootused, mis teevad elu elamisväärseks.»