/nginx/o/2018/01/24/7509787t1h0144.jpg)
Ameerika Ühendriikide president Donald Trump lasi ametist lahti oma välisministri Rex Tillersoni, tema asemel saab uueks riigisekreträriks Mike Pompeo, kes siiani juhtis Luure Keskagentuuri.
Juhtkiri: Trumpi ootamatu oodatud vahetus (1)
13. märts 2018, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jutud Tillersoni väljavahetamisest on liikunud juba pikalt, samamoodi ka oletus, et see juhtub veidi pärast seda, kui tal on täitunud ametis aasta. Donald Trumpi puhul ei pane eriliselt üllatuma isegi inimlikult alandav kohtlemine, mis muidu tunduks mõeldamatu: teate ministri vallandamisest postitas ta enne Twitterisse ja alles sealt sai sellest teada vallandatu ise. Tõsi, Valge Maja personaliülem John Kelley vestles Tillersoniga eesootavast juba eelmisel nädalal.
Trump ise tõi põhjusena esile erimeelsused näiteks Iraani tuumaleppe küsimuses, milles tema ja Pompeo seisukohad ühte langevad. Aasta jooksul on kogunenud erimeelsusi veelgi. USA välispoliitika kujunemist arvestades on aga väga oluline, et presidendi ja riigisekretäri vahel oleks usalduslik suhe ning välisteenistuse asjatundlikkus kajastuks ka presidendi otsustes. Selles suhtes Rex Tillerson ebaõnnestus. Pompeol tundub olevat rohkem lootust.
On päris loomulik, et sellist vahetust seostatakse spekulatiivselt kõikvõimalike arengutega ja meedias palju räägitud võimuvõitlusega Valges Majas. Liigselt ei tasuks aga neisse spekulatsioonidesse ja «õukonnaintriigidesse» sisse elada.
Loomulikult sooviksid kõigi USA liitlaste diplomaadid oma kirjas jõuluvanale, et Washingtonist paistaks poliitiline stabiilsus ka ses mõttes, et neid inimesi, kellega just on jutuajamisi peetud, ei vahetataks järgmine päev välja. Misjärel peavad diplomaadid üht osa tööst taas otsast alustama.
Demokraatlike riikide päriselus on aga paratamatu ja loomulik, et inimesed ametikohtadel vahetuvad. Diplomaatidel tulebki oma tööd pidevalt teha ning pole mingit põhjust arvata, et Mike Pompeo ajal kulgeks liitlaste koostöö USAga halvemini kui Rex Tillersoni ajal. Üksikisikute rolli ajaloos ei tasu alahinnata, ent vähemalt demokraatlike riikide puhul ka mitte ülehinnata.
Ajaliselt langeb Tillersoni vallandamine kokku ettevalmistustega kohtumiseks Põhja-Korea «väikese raketimehega» ning kaubandussõja avapaukudega. Topeltagent Skripali mürgitamine Suurbritannia pinnal – seni teadaoleva põhjal on mürgitamise korraldanud Venemaa – on tekitanud suure ja areneva kriisi NATO ja Venemaa suhetes. Venemaa krutib pingeid USAga üles ka Süürias.
Just praeguse olukorra pingelisusest lähtub ka üks võimalik kriitiline seisukoht vahetuse aja valiku suhtes – kriisi ajal ei peaks võtmetegelasi vahetama. Teisalt on Mike Pompeo tänu Luure Keskagentuuri direktorina veedetud aastale suurepäraselt kursis rahvusvahelistes suhetes toimuvaga.