Kersti Kõosaar: kallid klubid säästuajal ei müü

, Võru linnapea
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kersti Kõosaar
Kersti Kõosaar Foto: Võru linnavalitsus

Eelmisel nädalal ületasid meediakünnise Narva ja Võru väljaastumised kohalikest maakonna omavalitsusliitudest. Jutuks olid ka Rakvere linnajuhtide kaalumised sama sammu kasuks. Usun, et järge on tulemas veelgi. Midagi üllatavat sellistes otsustes tegelikult pole - majanduslik kitsikus sunnib omavalitsusi pöörama suuremat tähelepanu otstarbekusele, sest lihtsalt toreda suhtluskoha eest aastas pool miljonit välja käia pole arukas.


Eesti inimesel ei maksa karta, et linnad maakonna arengule selja pööravad. Pigem on tegu ressursside põhjendatuma planeerimisega. Võrus ei olnud väljaastumine sugugi meie esmane soov, esmalt soovisime käivitada diskussiooni, kas ikka on loogiline, et maksame kogu liidu (13 liiget) liikmemaksust veerandi, kuid tuntavat kasu me selle lõivu eest ei adu. Pakkusime aastaseks liikmemaksuks ligi poole miljoni asemel 50 000 krooni. See olnuks meile igati vastuvõetav. Kas või sümboolse tasuna. Kuid meie ettepanek lükati tagasi sisulist arutelu käivitamata.

Ei tahaks öelda, et liidust linnale mingit kasu poleks olnud. Jah, liidu raames on olemas ühiseid projekte teiste valdadega eurorahade paremaks ärakasutamiseks. Tore on arutada ka maakonna tulevikukäsitlusi. Kuid ilma keerutamata võib siiski möönda, et suures joones on omavalitsuste liidud ennekõike väikevaldade huvide eest seisjad. Kui omavalitsuste liit peab kooskõlastama maavalitusest alguse saanud rahade eraldamise kava, siis selgub, et suure linna projektid on alati kallimad ning sama raha eest saab palju toredat korda saata mitmes väiksemas omavalitsuses. Niisiis jäävad linnad kui suuremad vennad üldjuhul tegevuste hääletamisel alla väikevendadele ja -õdedele, kuid maksavad kinni valdava osa perekonna ülalpidamiskuludest. See on küll demokraatlik, kuid õnneks mitte kohustuslik.

Liitude ülalpidamine neelab liikmemaksud

Muide, just ülapidamiskulud on need, mis kipuvad analoogsetel liitudel suureks paisuma. Võru omavalitsuste liidus kulub 1,7 miljonist kroonist liikmemaksust ca miljon krooni vaid ülalpidamiskuludeks. Niisiis jääb ühistegevusteks järele suhteliselt tagasihoidlik summa. Ja sestap toetab Võru linn hea meelega veel eraldi ligi 250 000 krooniga aastas maakonna haridust, teeb oma kulul investeeringuid, mida kasutab kogu maakond, jne, jne. Me teeme seda vabatahtlikult, sest meil on rohkem vahendeid ja me oleme siiski maakonna keskus. Me adume oma vastutust. Kuid me tahame arengut toetada pigem iga projekti ja investeeringut eraldi vaadeldes, mitte aga ebaatraktiivsesse ühiskatlasse proportsioonist väljas andamit tasudes.

Pole midagi taunimisväärset, et suurtel ja väikestel on paljuski erinevad mured ja huvid. Leiame, et saame mitu korda käegakatsutavamat kasu linnade liidust, kus meie liikmemaks on viis korda väiksem. Las väikestele jäävad nende liidud ja suurtel olla omad. Need kuuluvused ei välista ju kuidagi koostööd tarvilikes tegevustes, kus huvid kattuvad. Muide, eks omamoodi indikaator on seegi, et üleriigilisel tasandil ei suuda linnade liit ja maaomavalitsuste liit samuti ühineda - huvid on siiski paljuski erinevad.

Linnu võib võrrelda suurettevõtetega

Olen aru saanud, et analoogia linnade ja valdade ühistegevusega on olemas ka ettevõtete seas. Väikesed firmad kuuluvad EVEAsse (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon), keskmised erialaliitudesse ning suuremad pürivad otse tööandjate keskliidu rüppe, kust tunnetavad ka oma tähtust ja mõju. Niisiis loogika on sama siin ja seal.

Omavalituste liitudele sooviks aga selgemaid sihte ja mõõdetavamaid tegevusi. Juhul kui soovitakse ka linnade osalemist motiveerida, tuleks püüda midagi vastu pakkuda. Kuni liitude roll on klubiline ning sealt saadav informatsioon samaväärne põgusa googeldamisega, pole päris igasugust rahasummat sellise ühistegevuse eest mõtet välja käia.

Linnadel on küllalt jõudu oma arengu eest ka iseseisvalt seista. Kui aga väiksematel valdadel on linnasid omavalitsuste liitu vaja selleks, et liitude usaldusväärsust ja mõjujõudu tõsta, võiks siiski leppida ka sümboolsemate või vähemasti proportsioonis osalemistasudega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles