Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aivar Jürgenson: naine pole anum

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Scanpix
Etnoloog Aivar Jürgenson kirjutab, et abordi lubamine on silmakirjalik, sest me lihtsalt leiutame õigustusi lapse tapmisele.
FOTO: Repro

Kord tahtnud keegi juut kristlaseks saada. Ta läinud preestri juurde, see viinud ristimistalituse läbi ja öelnud juudile: «Sa pole enam juut, sa oled kristlane.» Läks mõni aeg mööda ja saabus kevadine paastuaeg. Preester tahtis teada, kuidas vastristitu paastust kinni peab. Ta läks juudi akna alla ja vaatas sisse. Nägi: juut istub laua taga, aurav seapraad ees ja ise korrutab: «Sa ei ole siga, sa oled kala.»

Viimaste nädalate debatti abordi riikliku rahastamise teemal jälgides meenub see lugu ikka ja jälle. Me nimetame asju nii, nagu meile mugavam ja teeme näo, nagu sellest, kuidas me asju nimetame, sõltuks ka asjade sisu. Abordi pooldajate ja vastaste sõna­pruugis ei leia just palju kattuvat.

Kui õiguskantsler Indrek Teder leiab, et meditsiinilise põhjuseta abortide rahastamine ravikindlustuse eelarvest võib olla vastuolus põhiseaduse paragrahviga 16, mis sätestab igaühe eluõiguse ega luba meelevaldselt kelleltki elu võtta, siis tema vastaste argumentide repertuaarist selliseid väljendeid nagu «õigus elule» või «meelevaldselt elu võtma» ei leia. Saati siis selliseid nagu «veel sündimata laste tapmine» (Elukultuuri Instituudi, Noorte Konservatiivide ja lastevanemate liidu pöördumisest).

Pigem räägitakse «sünnitamisest loobumisest», «võimalusest soovimatu rasedus turvaliselt ja ilma tüsistusteta katkestada», «naise sotsiaal- ja reproduktiivtervise säilitamisest» (sotsiaalminister Maret Maripuu vastukirjast Tederi algatusele).

Naistearstide seltsi president Helle Karro, viimasel ajal õiguskantslerile oponeerinu, räägib naise enesemääramisõigusest ja soolisest võrdõiguslikkusest ning leiab: «Naine pole ju anum, kes kannab last.» (PM 23.10, «Tederi abordianalüüs külvab segadust») Kiiduväärne mõte, mis tasub üles noppida, sest sellega oleksid nõus ilmselt nii abordipooldajad kui ka vastased. Kontekst on aga erinev – sellest allpool.

Lõhe ühiskonnas abordisse suhtumise osas näib olevat väga suur – selline mulje jääb nii ajaleheartiklitest kui ka netikommentaaridest. Või Postimehe juhtkirjast sõnadega: «Ikka jäävad alles need, kes leiavad, et abort on kuritegu riikliku iibe vastu, teisele poole rindejoont aga need, kes ütlevad: naisel on õigus otsustada oma keha üle.» (23.10, «Kellel on eluõigus?») Ja et see lõhe ei kao, kui inimesed hakkavad oma abortide eest ise maksma.

Tegelikult ei ole küsimuse all ju mitte üksnes riiklik (iibe)probleem – inimelu puudutavas debatis on alati ka moraalne tasand. Küsimus pole ju ka selles, kas keegi soovib endale üht või viit last – küsimuse all on inimelu, oma lihase lapse elu üle otsustamine ja ühiskonna suhtumine sellesse. Kahtlemata oleks Eesti riigile parem, kui meid oleks siin rohkem, kuid nii lastevanemate liidu juhatuse liige Aivar Haller kui ka Põlva maavanem Priit Sibul, kes praeguses debatid abordi vastaste seisukohti esindavad, toonitavad iibeprobleemi kõrval ju ka muud, ja nimelt moraalset probleemi.

Meil aga on abort taandatud meditsiiniliseks probleemiks, veel sündimata lastes ei näegi ühiskond lapsi. Räägitakse justkui ühest asjast, kuid erinevate sõnadega. Sõnad aga ei ole süütud asjad.

Siin tsiteeritud 23. oktoobri Postimehe esilehelt loeme pealkirja «Ida-Virumaa nelikmõrvar ei halastanud ka sülelapsele». Artikkel räägib veretööst Oru asulas: «Ühetoalise korteri esikus lamas vereloigus kahekümneaastane pereisa Ilja. Toapõrandal kägaras maas oli tema elukaaslane Maria, noahaav seljas. Otse ema käte vahel oli viimsele unele suikunud pisitütar Ksenja.»

Õõvastav pilt, kuid pole ju kellelegi uudiseks, et naistehaiglates suigub päevast päeva pisitütreid ja -poegi viimsele unele. See on ühiskonnas aktsepteeritud, seda finantseeritakse meie endi, maksumaksjate rahast, ka nende, kes põhimõtteliselt inimelu pühaks peavad. Kuid ajalehtedes ei kasutata aborditeemal kirjutades kindlasti väljendeid nagu «halastus», «vereloik», «noahaav seljas». Ridadevaheline sõnum on ühene: veel sündimata laps ei olegi laps, tema tapmine ei olegi tapmine.

Inimkultuur oskab mängida suhtelisuse mõistega. Kui me määratleme, kust jookseb inimeseks saamise piir, siis juriidiliselt võttes ei vaevu me piiri taha jääjatele kohandama mingeid inimõigusi või tunnete tasandil «inimlikkust».

Nii on see ilmselt olnud alati. Me ehmume, kui kuuleme, kuidas mitmetes maailma kultuurides teostatakse selektsiooni soo alusel, kusjuures tavaliselt eelistatakse poeglapsi. Kuidas näiteks yanomamid (sõjakas indiaanirahvas Brasiilia ja Venezuela piirialadel) tapavad oma vastsündinud tüdrukuid. Me peame neid brutaalseteks metslasteks, iseendid aga kultuurseteks inimesteks.

Ega mõtle sellele, et ainus erinevus meie ja nende vastava käitumise vahel on, et yanomamidel puuduvad meditsiiniliselt «mugavad» aborditegemise vahendid. Wotjabaluki hõimu liikmed Edela-Austraalias tapsid sageli vastsündinu, et anda elujõudu vanemale lapsele, taustaks muidugi toiduainete nappus. Kirde-Hindustanis elavad feregad hukkasid suure osa tüdrukutest kohe pärast sündi.

Lapse tappis oma ema kas lämmatamise või oopiumiga mürgitamise teel. Metslased? Aga nende endi meelest ehk mitte. Selleks, et südametunnistus piinama ei hakkaks, mõeldakse kultuuris välja igasuguseid staatust fikseerivaid rituaale. Sisendatakse endale näiteks, et lapsest saab inimene alles siis, kui talle nimi antakse või kui isa ta oma kätele võtab vms – alles ühiskonnas aktsepteeritud rituaal annab lapsele kogukonna liikme ja inimese staatuse.

Laps, kellega rituaale ei toimetata, ei kuulu kunagi ühiskonda. Näiteks mõeldakse siis enese rahustamiseks välja, et staatuseta ehk nimetul lapsel pole hinge.. Ka osa antropolooge leiab, et ühiskonnas aktsepteerimata lapse tapmist ei saa käsitada mõrvana. Teised antropoloogid küll leiavad, et tegu on näitega sellest, kuidas kultuur ebamugavatele teemadele silmakirjalikult katte peale tõmbab.

Kas tuleb tuttav ette? Abordipooldajate väite kohaselt pole loode aktsepteeritav inimesena – argumente on siin esitatud mitmeid, kuid me kõik saame tegelikult aru nende argumentide silmakirjalikkusest. Ei ole veel kunagi ühestki inimlootest kasvanud siili või elevanti – piiri veel-mitte-inimese ja juba-inimese vahele tõmmates ei lähtu me bioloogilistest, vaid kokkuleppelistest (loe: kultuurilistest) kriteeriumidest.

Muidugi sõltub ka erinevus sündimata ja sündinud laste tapmise vahel üksnes ühe või teise ühiskonna tehnoloogilisest tasemest. Ja veel: lapsetapmise ja abordi vahele on väga raske piiri tõmmata. Eelnimetatud yanomamide juures kutsutakse kuuendal või seitsmendal raseduskuul esile kunstlik sünnitus, mille järel loode – kui ta annab elumärke – tapetakse.

Nii nagu traditsionaalsetes/arhailistes kultuurides tapeti ja tapetakse vastsündinuid, õigustades seda inimstaatuse oskusliku nihutamisega (vastsündinu pole veel inimene), tapetakse meie ühiskonnas veel sündimata lapsi (loode pole veel inimene).
Ebamugavustunnet saab alla suruda ja ära peita ühiskondlike kokkulepetega, mida kultuurikandjad üheskoos õigeks peavad. Piirid on kokkuleppelised ja need kokkulepped sõlmitakse hetkevajadustest lähtuvalt – igatahes ei ole piirid pühad, järelikult ei saa need pretendeerida ka üldkehtivusele. Nii muutub ka inimelu pühadus suhteliseks.

Äärmuslik kultuurirelativism ei tunnista üldinimlikke väärtusi, põhjendades kultuurinähtusi holistlikult, sageli majanduslike argumentidega: vanureid aetakse kõnnumaale surema, lapsi tapetakse, vaenlasi süüakse ühtedel või teistel ökoloogilistel põhjustel, keskkond determineerib kultuuri toimemehhanismid ja sealt edasi ka moraalsed väärtused.

Pole üllatav, et haigekassa doteeritavate abortide pooldajad apelleerivad majanduslikele argumentidele. Helle Karro leiab, et kui riik lõpetaks abortide doteerimise, kaoks elu hammasrataste vahele jäänud naistel ligipääs turvalisele ja väiksema riskiga teenusele. (PM 22.10, Kai Kalamees, «Õiguskantsler andis abordivastastele lootust»)

Niisiis teenus ja mitte eksistentsiaal­se tähendusega akt – abordipooldajate verbaalne arsenal annab tunnistust nende maailmavaatelisest orienteeritusest ja väärtustest, laiemalt siis eetikast. Oma essees väärtustest ja Eesti ühiskonnast (AK, 25.10) kirjutab Andres Põder: «Praeguses Eestis valitseb tõsine oht, et meie tajude tundlikud alad, eetika ja esteetika, täidetakse eksistentsiaalse tühjuse õõnsa kõminaga.»

Tarbimisühiskonna märksõnad on paratamatult vaimutud ja tühjad, räägitakse kaupadest ja teenustest, inimene on taandatud tootmis- ja tarbimismasina tasemele.
Loo alguses toodud Helle Karro loosunglikku lauset «Naine pole ju anum, kes kannab last», mida ütleja kasutab naiste abordiõiguse kaitseks, võib aga vastasleer just nii mõista: meie maailm liigub inimeste kui tühjade anumate, materiaalsete ja vaimutute pakendite suunas, kellele inimelu pühadus on tundmatu kategooria.

Samal teemal

•    Andrei Sõritsa, «Kus on aborditoetuse kaotamise mõte?», 27.10
•    Kai Kapsta, «Rindejoon ema ja lapse huvide vahel», 27.10
•    Alo Lõhmus, «Sündimata fakti ees», 25.10
•    Alo Lõhmus, «Eestis püsib usk abordi normaalsusest», 24.10
•    «Kellel on eluõigus?» (juhtkiri), 23.10
•    Kai Kalamees, «Tederi abordianalüüs külvab segadust», 23.10
•    Kai Kalamees, «Noor maavanem võitleb kombelõtvusega», 23.10
•    Kai Kalamees, «Õiguskantsler andis abordivastastele lootust», 22.10

Tagasi üles