Tagasi
Paratamatult toob majanduslangus taandarenguid ka spordis. Järgmisel aastal väheneb riigi panus valdkonda ligi 30 protsenti. Kergemad ajad ei oota ärisektorit ega omavalitsusi, kelle kanda on ligi 2/3 Eesti spordi rahastamise koormast.
Sisuliselt tähendab säästuaja saabumine spordialaliitude alarahastamist, spordi rakendusuuringute lõpetamist, valusat kaheksa miljoni suurust vetot noortespordi toetamisele, kuuendate klasside üleriigilise ujumise algõpetuse korduskursuste ärajäämist, piiranguid hasartmängmaksust rahastatavate projektide mahule, lisaks sponsorraha võimalikku sula ning tõenäoliselt ka spordi infrastruktuuri väljaehitamise pidurdumist.
Erinevalt paljudest teistest valdkondadest puudub spordil arengukava, alusdokument, mis määratleb pikaajalise tegutsemise põhimõtted ja piirjooned. Kahe- kuni nelja-aastasest olümpiatsüklis toimetamisest enam ei piisa. Samuti praktikast, mis spordi lahtiriigistamist jätkuvalt süvendab. Seepärast pean tasakaalus ja edasiviiva spordielu korraldamisel olulisemaks eelduseks just riiklikku arengukava.
Eesti spordipoliitika taaselustamine ei pea algama kardinaalsetest struktuurimuudatustest, kuid näiteks pärast pikki varjusurma-aastaid peaks Eesti Spordi Nõukogu töö sisuline käivitamine olema jõukohane ükskõik milliste prioriteetide ja millise erakonna kultuuriministrile.
Seni on püüdnud riik oma eesmärke realiseerida Eesti Olümpiakomitee (EOK) kaudu. Paljude edukate projektidega – nagu olümpiasport, spordikoolitus, treenerite atesteerimine, spordimeditsiin ja muud programmid – on EOK tõestanud oma suutlikkust olla liider. Kuid omamata reaalseid hoobasid seadusloome juurde või võimalust maksumaksja raha ümber jaotada on jätkuv panustamine EOK-le kui superministeeriumile ebaadekvaatne. Kui aga seda teed otsustatakse edasi minna, siis miks mitte arutada näiteks Eesti Loto üleandmist EOK-le?
Paljude teiste riikide tulu loteriide korraldamisest läheb just spordi toetuseks. Me teame, et arengu ja jätkusuutlikkuse alus on stabiilne rahastamine. Tänu lisarahale võiksime tulevikus mitte ainult rääkida, vaid ka toetada meeskonna- ning tehnikaspordialade arengut. Miks mitte veelgi jõulisemalt ka rahvasporti.
Kas selline ettepanek on riigipoliitiliselt või majanduslikult mõistlik ning teisi hasartmängumaksust toetatavaid huvigruppe arvestav? Arvan, et on, sest pole ju riiklikke treenereid analoogselt lavastajate või dirigentidega ega riigi finantseeritavaid rahvusmeeskondi analoogselt riiklike orkestritega. Kõigile on teada, et praegu moodustab spordi osakaal kultuuriministeeriumi eelarvest pelgalt 10 protsenti.
Lisaks eespool öeldule on vaja tõsiselt arutada maakondlike spordikoolide taaselustamise teemat, mis võimaldaks toetada väga haavatavat klubisüsteemi, jõuda reaalsete tulemusteni treeneri töö tasustamise osas, mis oleks võrdvääne õpetajatele kehtivate põhimõtetega. Kes keelab otsida võimalusi kolmanda kehalise kasvatuse tunni lisamiseks koolide nädalaplaani või lahendusi suurendamaks inimeste juurdepääsu spordirajatistele? Kiiremas korras on vaja välja töötada põhimõtted, mis soosiksid nii praeguste kui rajatavate spordiobjektide arendamist, määratleksid nende ülalpidamisvõimalused.
Arengukava ei välista midagi, vaid annab võimaluse olulisi otsuseid õigel ajal vastu võtta, elu teeb oma korrektiive niikuinii. Arengukava peame suutma ise kokku kirjutada, sest «targale onule» lootma jäädes võime end leida olukorras, kus kõige ratsionaalsem tundub võõrriikide sportlaste import medalite võiduks, ettepanek spordirajatiste sulgemiseks või imerohu leiutamine rahva tervise heaks.
