Möödunud aastal esines presidendi kärajatel Bulgaaria sotsiaalpsühholoog Ivan Krastev, kes rääkis Ameerikas tehtud uuringust, mis puudutas matemaatika õpetamise efektiivsust koolis. Selgus, et kõige olulisem tegur oli distsipliin, mitte näiteks arvutite olemasolu. Meie pedagoogid võivad kinnitada sedasama: heade tulemuste eelduseks on keskendumine õppesisule ja vabanemine muudest pingetest. Järelikult on koolikorrast rääkides tegu ei rohkem ega vähem kui õppetöö tulemuslikkuse küsimusega.
Sellest lähtutakse ka koolide sisekorraeeskirjade koostamisel. Asi on üldiselt väga selge, seda pole tarvis keeruliseks mõelda. Võidakse muidugi öelda, et koolis korra rikkuja on vaid ühiskondlike suhete ohver, ent sellinegi käsitlus ei sega talle märkust teha. Kui hoiduksime aga sellistel juhtudel reageerimisest, mõistaksime kannatajaks mõistliku enamuse, kellest suur osa tahaks õppida ja areneda vastavalt oma võimetele, mitte jääda pidama sinna, kuhu mõni kaasõpilasest äss neil jõuda «võimaldab».
Arvan, et koolis ei peaks kehtima ühiskonnas aastatega levinud nn korrektsus, et ülejäänud peavad elama õpilaskonna vähemuse diktaadi järgi. Muidugi on probleemsed noored samuti tähtsad: koolis tuleb hoolega tegeleda nii käitumishäirete kui muude erivajadustega õpilaste abistamisega, kuid neid järele aidates, mitte aga klassi või kooli üldist taset alla tõmmates.
Õppe- ja kasvatustöö eest koolis vastutab koolijuht, õpilaste edasijõudmise eest õppetöös õpetajad. Muidugi on laste areng nõnda oluline teema, et kaasa rääkida soovivad ka kõik ülejäänud. Kool peabki olema valmis selleks, et seal toimuvat arvustatakse laial rindel. Kuid andkem õpetajaile ja koolijuhile võimalus ja vabadus oma vastutust kanda. See võib tähendada üksikute õpilaste või vanemate rahulolematust, mida tuleb proovida demokraatlikult lahendada. Ka pedagoogid võivad eksida.
Samas on palju olukordi, kus on kaalul, kas mõni sobimatu käitumisega õpilane hakkabki ennast tundma karistamatuna ja tal lastakse sel moel teisi terroriseerida või suudab koolijuht olukorra kontrolli alla saada. Kõige tundlikumad momendid on siis, kui keegi otsustab rikkuda kõige selgemaid koolikorra punkte: näiteks demonstratiivne suitsetamine keelatud kohas või alkoholi pruukimine õppetöö ajal või tunnitöö tahtlik ja korduv segamine. Kui karistust ei järgne, langeb koolijuhi autoriteet ja patustanu on edaspidi nii enda kui kambajõmmide meelest sedavõrd kõva mees, et teda taltsutada on mitu korda raskem.
Koolijuht ei tohi jätta korrarikkumist tähelepanuta. Ta ei pea alati karistama, vahel piisab ka sellest, et patustaja teab, et teda märgati, ja karistus järgneb asja kordumisel. Tähtis on, et koolijuht oleks kooli territooriumil peremees.
Koolijuht ei peaks alati keerulisemates olukordades politseinikku kutsuma, kaotades niiviisi iga minutiga, mis tuleb korravalvurit oodata, tükikese oma autoriteedist. Paraku napib koolijuhtidel õigusi ja võimalusi operatiivolukordades reageerida. Olengi teinud ettepaneku täiendada väärteomenetluse seadustikku nii, et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik anda koolijuhtidele kui munitsipaalasutuste juhtidele kohtuvälise menetleja staatus.
See seisneb õiguses läbi viia ennekõike kooli territooriumil toime pandud avaliku korra rikkumiste kohtueelseid menetlusi väärteomenetluse seadustikus sätestatud volituste ulatuses. Kedagi ei sunnita niisuguseid volitusi ei andma ega ka saama. Samuti loodan, et omavalitsuse ametnikud ja politseinikud vajadusel järelmenetluse koormusest osa enda kanda võtavad.
Kui kohalik omavalitsus siiski otsustab vastavalt olukorrale anda koolijuhile niisugused lisaõigused, siis koolijuht peab loomulikult saama ka vastava ettevalmistuse. Loodan, et lisaõiguste kasutamist ei lähe kuigipalju vaja ning kõigile osapooltele piisab mõnikord vaid teadmisest, et koolijuht võib kohapeal otsustada näiteks rahatrahvi või hoiatustrahvi määramise õpilastele või alaealiste puhul nende vanematele või teistele kooli territooriumil viibijatele avaliku korra rikkumise eest.
Seda ettepanekut on hukka mõistetud, sest vägivald sünnitavat vägivalda. Selline tõlgendus on täiesti kohatu, sarnanedes esimesena vägivallatseja õigustamisega, nagu oleks sel pärast avaliku korra rikkumist õigus nõuda enda rahule jätmist, kuna muidu tekkivat tal voli teistkordseks pahateoks. See on argpüksi moraal.
Eraldi teema on see, mis toimub pärast konflikti: karistamine või teatud kokkuleppel karistamata jätmine. Tähtis on see, et koolikorra rikkuja saaks aru oma süüteost. Konflikti tekitajat saab saata klassist välja, kuid mitte niisama, vaid nii, et ta teab, kus olla ja et teda jälgitakse. Võimalus on jätta õpilane pärast tunde, aga ka jätta karistuseks koolist mõneks ajaks eemale. Viimasel juhul on ülitähtis side koduga ja tugisüsteemid, et noor nüüd päris ula peale ei jääks. Soovitan määrata üleastumiste eest ühiskonnakasulikku tööd. Ka siin on võimalused piiratud, kuid kooli hoolekogu poolt lapsevanematega koostöös kokku lepitavad.
Kodu ja kooli koostöö üks näitaja on rollijaotus lapse koolist puudumiste avastamisel ja vähendamisel. Käegalöömine nii käitumisreeglitele kui õppetööle algab tihti just sealt. Ministeerium valmistab praegu ette seadusemuudatust, mis sätestab täpselt koolikohustuse täitmise ning lõpetab vastutuse ebakonkreetsuse ses osas. Õpetajad peavad hakkama senisest enam huvi tundma, miks lapsed koolis ei käi, ning küsitlema vanemaid. Koolil avanevad võimalused ka ise enam sanktsioone rakendada ja ka lapsevanemate vastutus muutub konkreetsemaks.
Peame hakkama võitlema levinud ükskõiksusega. Kool on ühiskonna peegel, ja see, mis selles halba, jõuab ka kooli. Õpetajate õlul oleks liiga palju, kui ütleme, et kool peaks üksi kõigega hakkama saama. Õpetaja suudab lapsi kaitsta ja koolikiusamist ennetada siis, kui ta ennast ise turvaliselt tunneb. Selle tunde peab andma õpetajale koolijuht, kelle ülesandeks on korra tagamine nii oma sisulise eeskujuga kui ka selleks mõeldud vahenditega. Tema roll ei ole seista igal hommikul aupaklikult kummardudes kooli väraval ja lausuda õpilastele: «Härrased, astuge sisse ja tehke mida tahate.»