Vastukaja: rindejoon ema ja lapse huvide vahel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pm

Postimehe juhtkirjas «Kellel on eluõigus?» (23.10) käsitletakse õiguskantsler Indrek Tederil käsilolevat õiguslikku analüüsi, mis peaks ütlema, kas praegune raseduse katkestamise kord on põhiseaduse vastane või mitte.


Elukultuuri Instituudi, Eesti Lastevanemate Liidu ja Noorte Konservatiivide tõstatatud abordidiskussioon viitab 2002. aastal toimunud Eesti Kirikute Nõukogu ja tolleaegse õiguskantsleri Allar Jõksi vahelisele aborditeemalisele kirjavahetusele.


Postimehe juhtkirjas jõutakse nukravõitu tõdemuseni: «Ükskõik kas Teder jääb Jõksiga samale või ka vastupidisele seisukohale, ei kaota see lõhet ühiskonnas aborti erinevalt suhtujate vahel. Ikka jäävad alles need, kes leiavad, et abort on kuritegu riikliku iibe vastu, teisele poole rindejoont aga need, kes ütlevad: naisel on õigus otsustada oma keha üle.»


Aborditeemasse kodeeritud eetiliste vastuolude dilemmat teravdab teatud mõttes veelgi õiguskantsler Allar Jõksi 2002. aastal koostatud vastus Eesti Kirikute Nõukogule, milles ta tõdeb, et naise enesemääramisõigus kollideerub loote eluõigusega lootusetult ning tegemist on juhitamatu moraal­se konfliktiga. Ühelt poolt on Jõksi väitel loode inimelu kandja, teisalt on – vähemalt varajases arengustaadiumis – loode tihedalt seotud ema organismiga.


Ehkki 2002. aastal leidis toonane õiguskantsler, et raseduse katkestamist puudutavad Eesti seadused vastavad põhiseaduse sättele, mille järgi on igaühel õigus elule, tõi ta oma vastuses välja mõningaid teisi abordiproblemaatikaga seotud aspekte, mida oleks siinjuures samuti oluline esile tuua.


Tsiteerides õiguskantsler Allar Jõksi, on abort riskantne ja keeruline operatsioon, millel võivad olla ohtlikud tüsistused, ning ükski mõistlik inimene ei vali võimalikest valikutest kõige ohtlikumat. Kuid kui naine on teadlik abordi ohtlikkusest ning ometi otsustab abordi kasuks, peavad sellel olema tõsised põhjused. Otsus raseduse katkestamiseks tuleneb enamasti (või peaks tulenema) raseda naise raskest konfliktsituatsioonist. Kui naine hoolimata riskist tema oma tervisele kaalub abordi tegemist, on tegemist situatsiooniga, mis nõuab eelkõige nõustamist ja abi.


Aborditeemalises pöördumises õiguskantsler Indrek Tederi poole tõstatub küsimus abordieelse nõustamise tõhususest ning soovitusest viia sisse ooteaeg, mille jooksul saaksid naised raseduse katkestamise suhtes ümber mõelda.


Sotsiaalminister Maret Maripuu peab kohustuslikku ooteaega diskrimineerivaks ja alandavaks, kuna see annab signaali, et naine pole võimeline iseseisvaks otsustuseks.


Oma 2002. aasta vastuses toob Jõks parima riigipoolse võimalusena loote proportsionaalsel ja efektiivsel kaitsel välja tähtajavariandi ehk kohustusliku ooteaja, täiendatuna nõustamiskohustusega, vähendades nii ühtlasi ka ebavõrdsust erinevast sotsiaalsest klassist naiste vahel. Ilmselt on see paljudele uudis, et alates 2007. aastast toimub Eestis nõustamine, mis on oma olemuselt küllaltki ligilähedane Jõksi välja toodud nägemusele.


Rahvastikuministri büroo toetusel ja algatusel ning koostöös Eesti Haigekassaga korraldab SA Väärtustades Elu raseduskriisi nõustamist Ida-Tallinna keskhaiglas, Tallinna Raseduskriisikeskuses, samuti Rapla, Lääne-Virumaa ja Lääne maakonna haiglates. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli raseduskriisi­alases täiendusõppes põhjaliku valdkonnaspetsiifilise ettevalmistuse saanud nõustajate poole saab pöörduda erinevate põhjustega rasedusaegsetest suhteprobleemidest kuni sünnitusjärgse depressioonini välja.


Ehkki naisi ja peresid suunavad tasuta nõustamisele edasi naistearstid ja ämmaemandad, on paljud naised leidnud tee raseduskriisi nõustajate vastuvõtule iseseisvalt. Avatud on ka tasuta raseduskriisi telefoninõustamine ja internetinõustamine. Pöördumiste põhjuseid on mitmeid, k.a abordieelne ja abordijärgne situatsioon. Üha enam on pöördujate hulgas ka mehi, kes väärtustavad oma rolli suhetes ja näevad rasedusega seonduvates probleemides oma osa ning panustamise vajadust.


Raseduskriisi nõustamises ei kasutata kategooriaid nagu «nõu andma» või «naisele selgitama». Toetudes nõustamiseetikale, ei sea raseduskriisi nõustamissüsteem kunagi kahtluse alla naise iseseisvat otsustusvõimet. Küll aga aidatakse kliendil/patsiendil endal jõuda eksistentsiaalsete tähendusteni, mida ta iseendas nende elutähtsate küsimustega seotult kannab.


Praeguses ühiskonnas võitleb üks osa naise ehk sündimata lapse ema huvide eest kehalisele enesemääramisele ja valikuvabadusele, teine osa jällegi sündimata lapse eluõiguse eest. Järeldus, et ema ja lapse huvide vahel on lepitamatu konflikt, viib oma mõtlemises absurdini. SA Väärtustades Elu raseduskriisi nõustamissüsteemi kaudu püüame nõustamissituatsioonis seda eespool mainitud huvide konflikti lepitada.


Kaia Kapsta, SA Väärtustades Elu juhatuse esimees

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles