Andrei Sõritsa: kus on aborditoetuse kaotamise mõte?

Foto: Corbis / Scanpix

Aborditeemale vaadatakse maailmas väga erinevast küljest: juriidilisest, eetilisest, religioossest, rahalisest, meditsiinilisest ja rahva säilitamise vaatevinklist. Seda loet­elu võib veel jätkata. Praegune aborditeema Eestis on juristide tõstatatud. Seadusandja on teinud põhiseaduse, ja nüüd leitakse, et ravikindlustuse rahastamise printsiibid sellele ei vasta. Valikabortide riikliku kompenseerimise lõpetamise teemaga seoses on tõstatatud kaks olulist küsimust: kui palju see mõjutab iivet ja kas valikabortide tegemise peavad kinni maksma maksumaksjad?

Põhiküsimus on ikkagi selles, et meie iive tõuseks. Kõikvõimalikest rahalistest toetustest ei piisa ja seda on näha ka Euroopa riikide pealt, kus elustandard on palju kõrgem, kuid ka seal ei sünni rohkem lapsi kui Eestis. Rääkides meditsiinilisest abist lastetutele peredele (sh kunstlikust viljastamisest), siis ka selle efekt on samasugune kui rahaliste toetuste puhul ehk väike.

Abortide rahastamise lõpetamine ei suurenda ka sündimust. Vaatame Euroopa katoliiklikke riike nagu Leedu, Itaalia, Poola: iive on seal igal pool negatiivne, kuigi abort on taunitav. Kõige väiksem on abortide arv 100 sünnituse kohta Hollandis, kuid iive on seal ikkagi negatiivne.

Vaatame, kus on laste arv suur: Aasias, vaestes riikides, kus on vaja kedagi, kes tööd teeks. Me ei saa ju ometi valida vaesust selleks, et iive suurem oleks. Mul oli Soome sõbral naaber Aafrikast, kuhu perre sündis igal aastal laps. Neil polnud mingit mõtet tööd teha, sest nad said korteri ja telefoni tasuta, laste- ja koolitoetuse ning sellest nad elasidki. Arvestades, mis rahaga pidid nad kodumaal toime tulema, elasid nad Soomes luksuses. Kas Eestil on vaja selliseid kodanikke?

Meilgi on poliitikuid, kes räägivad, et anname iibe tõstmise eesmärgil inimestele lapse eest 15 000 või isegi 50 000 krooni toetust. Ja nüüd võibki keegi mõelda, et kui tema kuusissetulek on 2500 krooni kuus, siis kumb on kasulikum, tööl käia või sünnitada? Seepärast ei tohigi Eesti riik minna seda teed, et keegi hakkaks rahalise toetuse või abordi kättesaamatuse pärast sünnitama.

Tegelikult on abordi tegemine perekonna otsus. Naine on oma olemuselt rohkem orienteeritud rasedusele ja sünnitamisele. Meestele on see teema suhteliselt teisejärguline. Alles siis, kui mehed jõuavad 35–40 aasta vanusesse, taipavad nad, et nüüd oleks aeg järglasi saada.

Naisel tekibki olukord, kus ühelt poolt ta justkui hoidub rasedusest, ent kui pikka aega pole rasestunud, hakkab ta kartma, et äkki see ei õnnestugi. Ja kui juhtub, et ta jääb lapseootele, ongi peres otsustamise koht, kus võib-olla just mees ütleb, et näe, kõik reisivad, ja pealegi meil pole veel kuskil elada. Sellistel puhkudel on naine justkui sundseisus. Kui niisugustel hetkedel oleks naistel meeste poolt rohkem toetust, sünniks meil ka rohkem lapsi.

Siis veel rahaküsimus. Kui riigil on keeruline olukord, siis vaadatakse igale poole, kust raha leida. Mis juhtub, kui valikabortide rahastamine võtta haigekassa nimekirjast välja?

Oleme elanud aegadel, kus abordi tegemine polnud eriti kättesaadav. See oli nagu häbiasi, et kuidas saab keegi seksida ja rasedaks jääda ajal, kui kõik teised ehitavad kommunismi. Siis olid jällegi ajad, mil meditsiin polnud tasemel ning võimalusi aborti teha nappis. See oli illegaalsete abortide hiilgeaeg.

Töötasin reanimatsiooniosakonnas ja mäletan juhtumeid, kus õhtul toodi illegaalse abordi teinud naine, kes hommikuks oli surnud, sest tal oli tekkinud emakapõletik, mis areneb kiiresti ja millel on väga rasked tagajärjed. Tänapäeval on meditsiin selles mõttes üsna kättesaadav ja ma ei usu, et enam neid nurgataguseid «kliinikuid» tekiks, ja kas praegusel ajal hakkab inimene paari tuhande krooni pärast oma eluga sedasi riskima?

Räägime siis õiglusest. Oleme kõik maksumaksjad. Enamiku meditsiiniliste protseduuride eest maksab täielikult haigekassa. Kuid aborti tegev naine peab maksma operatsiooni eest oma osa, umbes 700 krooni. Sellega juba on pandud naist mõtlema. Kas nüüd tahame öelda, et abort on asi, mille eest peab inimene ainult ise vastutama? Kuid arvestada tuleb ka ühiskonnaga, kus me elame.

Eestis näidatakse televiisoris vabalt pornot, koolilapsed leiavad, et kui sa ei seksi, pole sa normaalne. Mu kuuendas klassis käiv poeg tuli ükspäev koju ja üllatas mind ütlusega: «Isa, ma tõin sulle kondoome. Meid õpetati koolis neid kasutama, jagati kõigile. Ma tõin sulle ka.»

Ma ei ütle, et see kasvatus koolis vale oleks, meil on ju 13-aastaseid sünnitajaid. Kuid meie ühiskond ja religioon paneb meid vastutama suure abortide arvu eest. Kui oleksime budistid, mormoonid või katoliiklased, siis oleks situatsioon teine, kuid me ei saa oma religiooni muuta. Ja ühiskonna arenguks on vaja aega. Ühiskond peab vastutama oma tegemiste või tegematajätmiste tagajärgede eest.

Ainus asi, mis võiks iivet tõsta, on patriotism ja väärtuste ümberhindamine. Eestlased ise peavad pidama last prioriteediks. Igaüks peab näitama, mida ta on riigi heaks teinud. Kuidas seda teha? Näiteks oleks ju lihtne öelda, et kui tahad riigikogusse kandideerida, näita esmalt, mitu last oled sa ise riigile üles kasvatanud. See, kui sa kiiresti jooksid või kui kaugele sa oled oma äritegevuses jõudnud, kui oled professor, akadeemik, on tänuväärne, kuid see ei peaks olema ühiskonna väärtushinnangutes esimesel kohal. Seal peaks troonima laste arv.

Nõukogude ajal oli selline kord, kus armee läbinud said eelised sisseastumis­eksamitel Tartu Ülikooli. Miks mitte teha praegu eelised kas või volikokku või riigikogusse saamisel neile, kel on kaks-kolm last. Need inimesed võiks olla eeskujuks kogu rahvale. Ühiskonna ideaal peaks olema inimene, kellel on täisväärtuslik pere 2–3 lapsega ja kes on edukas karjääriredelil.

Kõige olulisem on leida vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada abordi toetamise kaotamisega!? Kas seda, et raha ära võttes sünniks rohkem lapsi? Ei sünni! Et kokku hoida? See pole see koht ja summa, mis aitaks. Raha saamiseks oleks sel juhul õigem tõsta juba arsti visiiditasu, sest üheski arenenud Euroopa riigis ei ole arsti visiiditasu kolm eurot, nagu on Eestis. Nii saaks tervishoiule õiglasema ja palju suurema finantsilise ressursi.

Kui kaotame haigekassa toetuse valikabordile, siis sellega võidaks riik aastas tosinkond miljonit krooni, mida hiljem peame aga mitu korda rohkem tagasi maksma, et toetada vaesuses kasvavaid lapsi. Üks on kindel: probleeme tekiks rohkem, kui valikabortide toetamiselt kokkuhoitav raha seda väärt on.

Kui juristid arvavad, et seadus ei vasta põhiseadusele, ja see ei vasta ühiskonna vajadustele, tuleb muuta seadusi ja põhiseadust, mitte ühiskonna vajadusi.