Aleksander Laane: Saaremaa sild pole lahendus, tunnel on (32)

Fakt on see, et sild ei vasta tänapäeva nõudmistele. Üha kahaneva puhta keskkonna juures, mis on inimese elu eeltingimuseks, tuleb kõikide nii suurte projektide puhul lähtuda ettevaatusprintsiibist.

Oleks loogikaviga jätta kõige olulisemad mõjud inimese keskkonnale rahast pimestatuna arvestamata. Ka ei ole sild täiesti ilmastikukindel ühendustee tormide ja jäätumise ajal.

Sild valmiskonstruktsioonina on ohtlik nii rändlindudele kui ka viigerhüljestele. Suur väin Muhu ja mandri vahel on viigrite ainuke rändetee Väinamerest Liivi lahte ja vastupidi. Külma ja jäärohke talve korral lahkub suurem osa viigritest Väinamerest, vaid üksikud jäävad sinna talvituma.

Viigerhülged on võrreldes teiste hülgeliikidega äärmiselt pelglikud ja hoiavad paikadesse, kus inimene neid ei häiri. Vangistust, näiteks loomaaeda, taluvad nad väga halvasti ja nende eluiga on jäänud seal lühikeseks. Samuti on viigrid väga tundlikud merekeskkonna reostusele.  

Vaid ehitusaegsed keskkonnaohud, nagu sette liikumine ja müra, kui need ei kesta kaua, ei pruugi tõesti looduses midagi pikaajaliselt muuta. Ehitis ise aga muudab.

Sild on ohuks lindudele

Linnustiku uuring ütleb, et kevadel rändab üle Suure väina ligikaudu üks miljon ning sügisel pool miljonit lindu. Kõige arvukamad liigid ja liigirühmad on veelinnud, eeskätt kaurid ja merepardid ning valgepõsk-lagle. Kõrgel vee kohal olevad sillad, mis jäävad lindude rändeteele, on teadaolevalt lindudele tapvaks ohuks.

Linnud ei lenda silla alt läbi. Isegi Väikest väina ületavad kõrgepingeliinid tapavad palju linde ning leevendusmeetmeid pole skandaalsel kombel seal siiani rakendatud. On tehtud uuringuid, mis näitavad, kui vähe on vaja mõnda praegu väga arvukat veelindu rändel tappa, et paari kümnendiga oleks neist puudus käes.

Mart Jüssi: «Suurte asjade mõtlemiseta ja teadmisteta ärategemise vaim pärineb sealtsamast, kust Araali merre (endine meri, nüüdne soolasoo Aasias) voolanud jõgede keeramine kõrbe, et põllumajandus ikka kasvaks! Tulemuseks on nii mere kui ka põllumajanduse häving, inimeste eludest ja elupaikadest rääkimata.»

Kui vaid rahast rääkida, siis on kõige odavam ja kulutõhusam korralikult toimiv praamiliiklus – nii, nagu see oli enne riigistamist ja sellega kaasnenud altkäemaksuafääre.

Tunnel on lahendus

Olemasolevate teadmiste juures on püsiühenduse jaoks kõige vähem keskkonda ohustavaks viisiks tunneli rajamine. Ehitusgeoloogilised uuringud näitavad täpsemalt, aga tunneli ehitamise puhul on ehitusmaterjalide saldo pigem plussis, silla puhul miinuses. Oma maa loodusressursse tarbides peame olema säästlikud ja mõtlema ette mitte kümme, vaid viiskümmend aastat.

Kas tunnelit on kasulikum ehitada kaldal ettevalmistatud elementidest või tavapärasel meetodil, peavad näitama uuringud. Tunnelile hakatakse kohe ka vastu väitma, et see on sillast kallim, unustades seejuures, et esiteks on praamiliiklus sillast kordades odavam.

Teiseks on vahe praamiliikluse kasuks võrreldes sillaga tunduvalt suurem kui sillal võrreldes tunneliga. Kolmandaks – kes oskab lindude rändetee rikkumisele hinnalipiku külge panna?

Kui juba püsiühendusest rääkida, siis on tunnel ka kõige ilmastikukindlam viis, mis ühendab Saaremaa mandriga iga ilma ja veetaseme korral.