Tarmo Pikner: Raivode sillaidee andis avapaugu riigikogu valimistele (3)

Ei mingit kahtlust – kui kalendrit ei viitsi vaadata, siis meediat jälgides ja sõnapaari «Saaremaa sild» kohates, on selge: järjekordsed riigikogu valimised on ukse ees ja seda sündmust ei tohi mingil juhul maha magada. Vähemalt need mitte, kes sillaregioonist Toompeale kandideerivad.

Selguse huvides mainin, et olles kunagi Saare maakonna arendusjuht, tuli siinkirjutajal tegeleda sillapea maa-ala planeeringutesse lülitamisega ja arvukate püsiühenduse uuringute tellimisega. Seetõttu ei saanud mul ei tookord olla isiklikku suhet püsiühendusega (kuna pidin esindama ühiskondlikku tellimust) ja pole seda suhet ka nüüd. Kaldun arvama, et ükskord tuleb sild niikuinii, kuid kas see «ükskord» on täna kätte jõudnud, sõltub juba riigikokku kandideerijaist (ja sinna pole siinkirjutajal asja).

Aga, kõigepealt lepiksime kokku terminoloogias. Ei ole kohane rääkida ei Saaremaa ega Muhu sillast, vaid sillale antakse nimi selle järgi, kus ta asub (või hakkab asuma). Niisiis, tegemist on Suure väina sillaga. Lisaks, jätaksin lihtsustamise huvides siin tunneli mainimata, muidu läheb see sassi peatselt valmiva (!?) Talsingi tunneliga.

Sillatalgud on alanud

On erinevus eelmistel kordadel riigikokku pürgijate sillatalgutega – kui varem avasid debati poliitikud, siis nüüd erainvestorid (üleminek ühest olekust teise on muidugi võimalik). See on suur erinevus. Läbipaistev erakapital, kui seda rakendatakse avalikes huvides, on usaldusväärne ja sellel on suur eelis võrreldes näiteks struktuurifondide rahastusega, kus tavaliselt päädivad protsessid kohtulahendites, halvimal juhul käeraudades (mõisa köie lugu teate!).

Esimene komistuskivi, kuhu Raivod – Hein ja Kütt –, kindla peale komistavad, on elukutselised suurprojektide pommitajad. Tänane Eesti on selliseid kurbi näiteid ja näitlejaid täis ning kui pommijate võimeid alahinnata, võib auklikuks tulistatud meestele vaid kaasa tunda.

Suurprojektide poliitikutele ja rahastajatele mahamüümiseks on laias laastus kaks meetodit: PowerPointi ja Exceli meetod. Esimene variant on üpris sobilik poliitikute ja rahva (valijate) üleskütmiseks. Üks ilus pilt vantsillal kihutavatest autodest räägib rohkem kui sada sõna. Rahastajaid huvitab aga eelkõige Exceli tabel, sõltumata sellest, kas raha tuleb avalikust või erasektorist.

Muidugi – PowerPointi programmi tunnevad ka keskkonnakaitsjad ja vendadel Jüssidel pole mingi probleem esitleda südantlõhestavaid pilte vastu sillaposte põrutavatest hüljestest, rääkimata vantidesse takerduvatest kühmnokkluikedest (praegu ripuvad nad Muhu väinatammi elektriliinides).

Exceli tabeliga on aga nii, et tavaliselt tehakse kaks varianti – optimistlik ja pessimistlik. Vastavalt vajadusele esitletakse üht või teist. Esmapilgul tundub, et Raivodele on kätte sattunud optimistlik Exceli tabel. Laskumata kõrgemasse matemaatikasse, tundub, et pigem on silla ehitusmaksumus alahinnatud ja reisijate arvu suurenemine ülehinnatud. Need aga määravad silla tasuvusaja, mis 10-eurose autopiletiga ei too raha 20 aastaga tagasi. Kuid – las targemad arvutavad.

Sillal on kaks otsa

Et igal sillal on kaks otsa, siis on oluline jälgida, kummas otsas keegi parajasti räägib. On suur vahe, kas ringiuitaja soovib kiiresti mandrilt saarele pääseda, või tahab saare ettevõtja kergesti rikneva kaubaga kiiresti mandrile pääseda.

Suurimad lootused on ehk turismisektoril. See on jälle kahe otsaga lugu – silla puhul suureneb ühepäevaturistide osakaal ja sel juhul kannatavad majutusasutused ehk toitlustus võidab, hotellid kaotavad. Jõude seisev Saaremaa sadam leiaks silla puhul rakendust, kuid rekadele oleks vaja tänapäevasemat teedevõrku. See nõuaks omakorda liikluspolitsei koosseisu suurendamist.

Räägitakse, et silla puhul tuleb saarele uusi töökohti. Aga ega töökohad ilma inimesteta tööd tee, inimestega aga on, nagu teada, kitsas käes. Pigem sõidavad saarlased üle silla sinna, kus töökohad juba olemas, kuid ega see ka paha mõte pole (kui õhtuks tagasi tulevad). Ja Saaremaalt Tallinna loomaaeda ja teatrisse ning ööseks oma voodisse – väga tore.

Püsiühendusi tuleb hulgi

Pole tähtsusetu mainida, et Saaremaale plaanitakse veel teist püsiühendust – Läti viinaliin ehk laevaühendus Mõntu ja Ventspilsi sadamate vahel. Siin on kaks olulist momenti – esiteks 400 000-ga korralikku (reisi)sadamat ei ehita ja selleks ajaks, kui peaks sobiva laevaga riskireeder leitama, on naaberriikide alkoholiaktsiis juba ühtlustunud.

Ootamatult on päevavalgele ujunud Hiiumaaga praamiühenduse katkemise võimalus. Jällegi on selgunud tõsiasi, et meri Hiiumaa ja mandri vahel on madalam kui muru ja tuleb ei tea mitmendat korda hakata merd ümber ehitama laevade järgi (kuigi vastupidine olnuks otstarbekam, aga noh – sidrunid on hapud). Ometi on teaduste akadeemia president Tarmo Soomere korduvalt rääkinud Läänemere lainetest ning tõusudest ja mõõnadest. Laevafirmal TS Laevad tuleb ilmselt mõõn.

Asja hea külg on jällegi see, et siit koidab Raivode plaani teise osa võimalikkus – sild Saaremaalt Hiiumaale, mis tõotaks isegi kiiremat tasuvusaega, arvestades teisalt Rohuküla-Heltermaa vahelise maakera kumeruse maha hööveldamise kulusid (et laevad merre mahuksid).

Ettepanek oleks selline – kui juba, siis juba – otsiks õige välja vanaaegsed plaanid ringteest Lääne-Eesti saarte ühendamiseks. Mandrilt sildadega läbi Vormsi-Hiiumaa-Saaremaa-Muhu jälle mandrile ja ongi saared Eestile tagasi antud. Eestisse jääb peale seda järele 2218 saart.

Enne sillalahingute algust süstiksin osapooltesse võitlusvaimu ja pakuksin silla pooldajatele loosungiks: ükskord me võidame niikuinii! Silla vastaste loosung võiks kõlada: mis kergelt tulnud, see kergelt läinud! Pommijaile aga: mis täna tegemata, see homme hooleta!