Aivar Reinap: hirmus konkurents
12. mai 2011, 10:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võitlus mõnusa tuleviku pärast on nihkunud üha varasemale ajale. Kui veel hiljuti konkureeriti kõrghariduse pärast, mis pidi tagama kas tulusa või vähemalt huvitava ameti, siis aastaid avaldatud koolide pingeread paljastasid armutult selge erinevuse koolide vahel ka madalamatel haridustasemetel. Kui ikka teatud gümnaasiumitesse pääsemine tähendab sisuliselt priipääset soovitud ülikoolidesse, siis püüavad kõik, kel pea võimaldab, pääseda nö gümnaasiumihariduse kiirteele. Selleks, et mitte takistada turujõudude filtrit, kuulutas Tallinna linn tänavusest aastast välja võitluse teadmiste pärast juba esimesse klassi astumisel. Kui sa ikka kuue-aastaselt nutikas või piisavalt haritud ei ole, siis sinust asja ei saa ning sind praagitakse lihtsalt välja. Sisuliselt võiks juba kohe end töötukassas arvele võtta. Jääb vaid oodata, millal kandub konkurents eelkoolidesse ning siis pole enam pikk maa ajani, kus sünnitusmajades määratakse geeniproovi või muu meetodiga meie saatus.
Taoline mõttekäik võib tunduda totter, kuid tänapäeva pidevale konkurentsile rajatud ühiskond lausa nõuab, et sa pead olema juba võimalikult noores eas konkurentsivõimeline. Kuigi teadmised tulevad igal alal kasuks, on superhariduse kõrval siiski ka mitmeid muid asjaolusid, mis elus edasijõudmist ehk suuremalgi määral mõjutavad. Ilma loovuseta on keeruline millegi uueni või ootamatu lahenduseni jõuda, samas ilma suhtlemisoskuse või emotsionaalse intelligentsuseta on ka raske inimesi juhtida. Tööandjana hindan ehk veelgi enam avatud mõtlemist, töökust ja initsiatiivi. Hinnetelehe ja eliitkooliga neil omadustel tihti pistmist ei ole, vaid määravamgi on kodune kasvatus – vanemate eeskuju ja tööharjumus. Kui ikka haritud spetsialist kulutab kogu oma energia selle peale, kuidas põhjendada, miks midagi teha ei saa, siis on raske midagi ära teha.
Üha rohkem kõlapinda on saamas võitlus sugudevahelise palgalõhe vähendamiseks. Minul meessoo esindajana ei sobi antud teemal ehk sõna võtta, sest olen ju saanud ebaausa eelise «nõrgema» soo arvelt. Arvestades, et erinevatel haridustasemetel on tüdrukud enamasti oma õppeedukusega paremas seisus ning ülikoolides on tüdrukute osakaal selgelt suurem, tundub taoline kampaania avatud uksest sissemurdmisena. Pigem tuleks mõelda, kuidas meestele tagada ülikoolidesse pääsemisel sookvoodid.
Vaevalt tööandja lihtsalt sooliste iseärasuste tõttu kõrgemapalgalisi mehi parematesse ametitesse võtab, kui see oleks ju majanduslikult kahjulik. Pigem on põhjuseks naiste puhul väiksem riskijulgus ning soov kindlas ja turvalises ametis jätkata või siis sisemine surve mõelda pere peale, mis tähendab, et lugematuid ületunde ja töösse uppumist ei saada endale lubada. Oma osa on ka naiste tagasihoidlikkusel, mis paistab eriti silma poliitikute puhul. Kui juba suhteliselt turvalisse riigikogusse ei suudeta valida naisi meestega võrdselt, siis milles süüdistada veel ettevõtjaid ja tööandjaid.
Oma kogemuste kohaselt võin käsi südamel kinnitada, et inimeste võimekus sõltub rohkem konkreetsest isikust ja tema isikuomadusest kui soolistest iseärasustest. Häid ajakirjanikke on meie toimetuses nii mehi kui naisi ning portaalide juhtide seas on naised ülekaalus. Ehk peaks pigem mehed hakkama muretsema, et jäme ots hakkab käest libisema ning vähene pühendumine eelkoolis hakkab lõpuks kätte maksma.