Hindrek Riikoja: kas meil on tibi või esileedi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti esimene leedi Evelin Ilves kinnitab oma tänases kommentaaris, et maksumaksja ei ole tema spordiharrastust tegelikult kroonigagi toetanud. Ja kui ta ongi mõnel piiritagusel võistlusel käinud ja riik selle reisi arved maksnud, siis esiplaanil on alati olnud Eesti esindamine, mitte sport.
Tegelikult ei ole aga küsimus ju selles, kas riik katab presidendiproua spordiharrastusele tehtavaid kulusid või mitte. Hoopis olulisem on, kas meie riigi esinaine tegeleb peale spordi ka millegi muuga või mitte. Ning viimase aasta-pooleteise ajakirjanduses Ilvesest ilmunud kirjutisi vaadates jääb küll mulje, et presidendiproual muuks aega ei jää.
Me oleme näinud lugematul hulgal pilte presidendiprouast spagaati viskamas või seksikas spordikostüümis kallitel rulluiskudel liuglemas. Kas avalikkus on saanud aga lugeda näiteks sellest, mida arvab kunagi Eesti märgi loomist kureerinud naine sellesama märgi taaselustamise mõttekusest? Või tema seisukohti mingil muul teemal, mis Eestile ja ühiskonnale tõeliselt tähtsad on? Paraku mitte.
Kõige lihtsam oleks muidugi süüdistada ajakirjandust, keda tõsised asjad justkui ei huvitaks. Olen ise püüdnud pressiesindaja vahendusel saada Ilveselt kommentaari Eesti märgi taaselustamisele. Ja sugugi mitte püüuga tema kunagist tööd naeruvääristada, sest hoolimata paljude vastupidisest arvamusest on minu hinnangul Eesti märk ja riigi tutvustamine hädavajalikud ning seda vaatamata kunagi tehtud möödalaskmistele.
Samamoodi on ka teised kolleegid üritanud saada presidendiproua kommentaare täiesti tõsistele küsimustele, kuid seda tulutult. Küll aga jõuab Ilves anda usutlusi näiteks Kroonikale ning seal eelmainitud moel poseerida.
Selle taustal tundub vägisi, et presidendiprouast ei ole saanud mitte pehmete väärtuste esindaja, vaid tibikultuuri edendaja. Ja sellega eristub ta selgelt oma eelkäijatest, kellele on vormist alati olnud olulisem sisu. Kuidas muudmoodi selgitada seda, et spordist, riietest, kõhnumisest ja ilus olemisest rääkimiseks aega jagub, tõsistest asjadest kõnelemiseks aga mitte. Ning presidendiproua tänane lugu mind ümber ei veena.
Kummaline on ju seegi, et praegu ennast kauni harrastussportlasena esitlev daam eelistas ennast enne Kadriorgu asumist näidata kui tõelist eesti talunaist, kelle jaoks on tähtsad kodu, perekond, enda küpsetatud leib ja muud sinna kuuluvad väärtused. Praegustest prioriteetidest, millest Ilves ka oma kommentaaris räägib, ei olnud toona juttugi.
Võib-olla teen ma oma jutuga presidendiprouale liiga, sest kõik need tahud, mille puudumist talle praegu ette heidan, on temas tegelikult olemas. Aga miks ta neid siis välja ei näita?