Mihkel Mutt: lapsi pole enam vaja?

Mihkel Mutt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Mutt.
Mihkel Mutt. Foto: .
Hüljatud lapse teemast tõukudes kirjutab kolumnist Mihkel Mutt, et enam ei ole lapsi vaja ei pärijana ega toena vanaduspõlves. Sigitakse veel peamiselt inertsist.

Eesti ühiskond mõjub hüsteeriliselt. Võimalik, et seda on süvendanud hirm majanduslanguse ja pankade pärast. Värskeimateks ilminguteks on terve mõistuse vastane reaktsioon kadunud telestaarile (nt kõrvutamine Paul Keresega) ja tundetulv tühermaalt leitud lapse puhul.



Mõlema õhutamisel on olnud oma osa meedial. Aga kui ikka sädet pole, siis leeki ei õhuta. Võimalik, et mõlemal korral on tegemist kollektiivsete komplekside väljaelamisega. Esimesel juhtumil väikerahvale alati omase sooviga olla maailmatasemel (ka meil on sellised mehed olemas!). Ja lastega on Eesti ühiskonnas lood kehvasti mitutpidi. Eks siis ebamääraselt rahutu südametunnistus vaja vaigistamist.



Kuna mõlemad juhtumid kätkevad endas ka rahvuslikku (loe: idanaaberlikku) mõõdet, siis näitavad need Eesti ühiskonna teatava osa skisofreenilisust.



Seoses lapsega on õigus neil, kes öelnud, et heategevusega saab tegelda kogu aeg; lastekodud on täis lapsi, kes endale kodu igatsevad, ja nende nõudmised ei ole tõesti mitte kõrged. See, kes praegu tõmbleb, on nagu too, kes kirikus esiritta tikub ja pead keerutab – kas kõik ikka näevad, kui jumalakartlik tema on.



Sellega võiks teema lõpetada. Aga veetilgas peegeldub maailm. Lasteprobleem on tänapäeva heaoluühiskonnas kumuleerunud ja praeguseks võib öelda, et selles vallas on murrangud täiesti ilmsed. Ajaloos on jõnks sees.



Nimelt on suurel määral muutunud laste, st järeltulijate funktsioon. Neid pole enam äkki vaja – vähemalt üpris paljudele inimestele. Nii lihtne see ongi. Sest kui vajadus oleks, siis ei väheneks heaolumaade põliselanikkond.



Vaatame ajas tagasi. Peaegu kõik senised põhjused laste muretsemiseks on ära langenud. Vanasti oli mehel vaja kedagi, kellele pärandada oma nimi ja varandus, st töö viljad. Kindlasti muretseb ka praegu mõne firma püstipanija pärija leidmise pärast nagu vana Pearu. Aga see pole tüüpiline. Kõik projektid on muutunud kollektiivsemaks ja globaalsemaks. Pärandada varandus oma vanale ülikoolile, mõnele fondile vms on igapidi õilis ja ilmselt ka hinge kosutav.



Traditsioonilistes ühiskondades täidavad lapsed puuduva sotsiaalhoolekande funktsiooni. Et see on nõnda ka läänes, näitas hiljutine Itaalias tehtud uurimus (BBC andmed). Võrreldi perekondi, kes kõigi muude tunnuste järgi olid sarnased, ainult ühtedel oli tulevikus suuremat pensioni loota. Sellel grupil oli lapsi selgelt vähem kui teisel grupil. Seega on alasti tõde, et vanemad muretsevad lapsi ka iseenda heaolu pärast, kui investeeringuid.



Aga – kas see tasub end ära? Itaalias, tõsi, elavad pojad 30–35-aastaseltki koos vanematega. Aga mujal on nii, et kord nädalas telefonikõne, kord kuus kiri, kord aastas mõnepäevane külaskäik. Ja nii on see isegi «heade laste» puhul.



Elu viib lihtsalt mujale, maailm on lahti. Ja loomulik, et neis lastes tekib end kõrvalt vaadates mõte: minu lapsed käituksid ju samamoodi. Milles siis seisneb see vanadustugi või «raugapõlve rõõm»?



Enam ei elata taludes, mille tagakambris võis vanaperemees või -perenaine loomulikku surma oodata ja kus tema eest hoolt kanti. Isegi «heade laste»  ema või isa peab sageli lõpuks ikka hooldekodusse minema, sest meil ei ole nii suuri elamisi ja lapsed ei saa ju end töölt lahti võtta. Sellegi funktsiooni on ühiskond enda peale võtnud.



Milleks siis lapsed, võib inimene küsida. Jääb järele ainumas põhjus. Inimene võib kõige õnnelikumaks saada teiste inimes(t)e kaudu, see on aksioom. Ja lapse ning vanemate suhe on tänapäeval taandunud selle üheks alajuhtumiks. Hoolt kanda, kasvatada ning mis peamine, armastust ja hellust jagada on ühe osa inimeste spetsiifiline tung ja õnn.



Aga seda vajadust pole antud kõikidele võrdselt. Samas ei ole inimese väärtus selle omadusega mingil juhul ka ainusõltuvuses.



Kui keegi tunneb end tõepoolest suguluses kogu inimkonnaga või on talle bioloogilistest lähedasemad nt vaimulapsed (mõeldagu siis nende all kas õpilasi või oma teoseid), siis las nii olla. Säärane võimalus elumudelit valida on ühiskonna vabaduse kasvu kaasnähe.



Mulle võidakse vastu vaielda, et eksisteerib ju instinkt. Jah, aga inimene on loodusest ikka kohutavalt kaugele võõrandunud (kuigi neid, keda tiivustab spetsiifiline soov paljuneda, leidub kahtlemata). Seepärast suhtun ka skeptiliselt juttu, et kui ka kellelgi  alguses vanemlikke tundeid pole, ei maksa kurta, küll pärast tekivad.



Jah, vahel tekivad, vahel mitte. Laps on liiga tõsine asi, et temaga sellise ehku peale minna. Kõige tähtsam on see, et inimene võimalikult vara ära tunneks, kes või mis ta on. Seepärast: perenõuandlad ja programmid on toredad, aga kui ema-isa võtavad last nagu tööõnnetust, siis on neist nõustajaist suhteliselt vähe abi. Seepärast oleks tarvis ka hoiatuskontorit, kus noortele selgitataks kõike, mis laps nende ellu toob, peaasjalikult seda, millest tuleb loobuda.



Et laps ei peaks pärast kuulma tänitamist, et «ema on ka inimene». Isegi kassipojast on kahju, kui temast tüdinetakse ja ta välja visatakse. Aga kass saab hakkama, visa hing.



Neid, kes lapsi saavad, on mõistagi rohkem kui neid, kes selleks siirast vajadust tunnevad. Mõni ettevõtlik naine elatubki eri isadelt korjatud viie lapse toetusrahast. Mõni mõtleb niimoodi elukaaslast endaga siduda. Ja mõnedel on kahekesi kodus lihtsalt igav. Kõige levinum on aga inerts. Kui elus laiemalt saabub uus paradigma, siis vana paradigma kohane käitumine jätkub inertsist mõnda aega. Lapsi tehakse sellepärast, et «neid on alati tehtud, mu vanavanematel olid lapsed, mu vanematel olid, järelikult peavad ka minul olema». Kas ja miks – sellele paljud ei mõtle



Ühiskondlik kliima  ei soosi laste saamist, räägitagu mis tahes. Esiteks ei tunne suurem osa inimesi, et on miski, mis on nende isiklikust eksistentsist suurem, ei tunne end osana kõiksusahelast. On ainult ta ise – siin ja praegu.



Säärast irdindiviidi peibutab turg: sõida, osta, tarbi.  Naudi, mis inimene sa muidu oled! Ja inimene leiab, et tema peab saama kõike ja kohe. Pole ime, et laps seejuures häirib – ta ei lase nautlemisele pühenduda. Nii tekib tema vastu vihagi. Kes sa oled sihuke, et tulid meid siia segama? Mida oskab lapseke nii absurdse küsimise peale kosta?



Vahel mõtlen, et lapsed võiksid olla üksnes vanematel inimestel, kes natukegi targemaks saanud ja seda nautlemiskarusselli läbi näevad. Raske on ette kujutada midagi naeruväärsemat kui tänapäevased noor isa ja ema.



Vanasti oli see loomulik. Ühiskond arenes nii aeglaselt, et inimese sotsiaalne küpsus saabus ainult natuke hiljem kui bioloogiline. Aga nüüd on see vahe mitmekordne. 


Kuidas oskavad oma lapsest inimest kasvatada need, kes pole veel ise inimeseks saanudki? Jah, muidugi, kasvatades kasvatakse ise ja need teised kaunid sõnad. Aga kui paljud seda viitsivad? Miks ma pean nii palju vaeva nägema, küsib kodanik. Ilma saab ju ka väga hästi hakkama.



Arvestades meie demograafilist situatsiooni kõlab mu jutt ketserlikult. Aga mulle meeldiks, et lapsed ja neile head vanemad  «saaksid omavahel kokku»,  kas või paarikümneks aastaks. Maailm oleks harmoonilisem.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles