Edward Lucas: pange tähele – Venemaa taktikad arenevad (8)

Hilinenud, osaline ja aegunud: see on laias laastus lääne reaktsioon Venemaast lähtuvale ähvardusele.      

Hiljaks jäämist puudutav on lihtsalt tüütu. Kõik need inimesed, kes praegu lärmavad Kremli sekkumise pärast Ameerika Ühendriikide eelmise aasta presidendivalimistesse, näivad arvavat, et see oli Vene poliitilise sõjapidamise esimene juhtum. Tegelikult oli see lihtsalt viimane ja kõige silmatorkavam näide.

Venemaal ja selle ümbruses võitluses vabaduse ja demokraatia eest karastunud osalejad peaksid meenutama oma uutele liitlastele Hollywoodis ja mujal ausameelses Ameerikas, et viimase 25 aasta jooksul on rünnatud piisavalt teisi riike.

Samuti väärib märkimist, et Ühendriikides kasutatavad infosõjataktikad on vaid üks osa Kremli arsenalist. Venemaa on kasutanud pikka aega tervet rida teisi taktikaid oma vastaste vastu, mis ulatuvad sõjalisest hirmutamisest majandusliku surveni. Käiku on lastud ka küberünnakuid, õõnestustegevust ja püütud kuritarvitada õigussüsteemi.

Peamine mure seisneb selles, et lääne reageering on küll kiiduväärne, aga aegunud. Näiteks on NATO avanud oma silmad probleemile Baltimaades ja Poolas, millega ta seisab silmitsi. Ta on koostanud kaitseplaanid, paigutanud piirkonda päästiküksused ja korraldab regulaarseid õppusi. See on vähendanud eduka Vene üllatusrünnaku ohtu. Samuti on see lükanud ümber mõtte, et idapoolsed liikmesriigid on NATO teisejärgulised liikmed, mida alliansil ei ole kavatsust ega võimet kaitsta.

Sarnasel moel võtab Euroopa Liit nüüd tõsiselt energiajulgeolekut. Kümme aastat tagasi oli ühendus Venemaa monopolistliku ja korrumpeerunud gaasiekspordiäriga kaasnevaid ohte alles mõistma hakkamas.

Praegu on meil olemas põhja-lõuna suunaline gaasivõrk, mis pehmendab vanade ida-lääne suunaliste torujuhtmete mõju. Venemaa vertikaalselt integreeritud mudel on tänu kolmandale energiapaketile osadeks jaotatud. Euroopa Komisjoni konkurentsivõime peadirektoraadi jõupingutused on sundinud Venemaad hülgama oma poliitiliselt laetud riigipõhist hinnakujundust.

Tõsi on see, et teha tuleb palju rohkem. NATO ei ole veel leidnud lahendust õhutõrje küsimusele Balti piirkonnas. Võimete lõimimine Rootsi ja Soomega võib osutuda paremaks. Ukraina vajab suuremat sõjalist abi. Euroopa Liit ei ole omalt poolt suutnud blokeerida gaasijuhtmeprojekti NordStream 2 ja näitab häbiväärset tahtmatust rahastada korralikult oma desinformatsioonivastaseid jõupingutusi.

Rohkem paneb mind muretsema mõtlematu eeldus, et Kreml mängib tulevikus ainult varem kasutatud kaarte ja teeb seda mugaval ja ettearvataval moel. Segadust tekitavad «DDoS» (teenusetõkestus) küberrünnakud töötasid Eesti vastu 2007. ja Gruusia vastu 2008. aastal. Seejärel on Venemaa võtnud kasutusele palju keerukamad küberrünnaku vormid, nagu need, mida nägime rünnakutes Ukraina elektrivõrgule 2015. ja 2016. aastal. Venemaa on eemaldunud ka tooretest häkkimist ja lekitamist hõlmavatest rünnakutest, mis töötasid väga hästi eelmise aasta Ameerika presidendivalimiste ajal. Prantsuse presidendivalimistel need aga ei töötanud ja läinud kuul Saksamaal neid isegi ei proovitud.

On endiselt võimalik, et Kreml püüab õhutada mässu ja lõigata sellest kasu Eesti ja Läti etniliste venelastega asustatud aladel, aga ma pean seda ülimalt ebatõenäoliseks. Samuti pean üha ebatõenäolisemaks seda, et Venemaa korraldaks kunagi sõjalise rünnaku viisil, mida ta harjutas tänavuse suurõppuse Zapad 17 ajal.

Peaksime püüdma vähendada veelgi selliste rünnakute riski, kuid sellest palju suurem tähelepanu tuleks suunata Vene järgmise põlvkonna taktikate tuvastamisele ja nendele vastu seismisele.

Läänel on siin ette näidata kehvad tulemused. Jätsime tähelepanuta Venemaa tegevuse küber-, energia-, sõjaliste ja propagandarünnakute näol. Peaksime olema ettevaatlikud eelduses, et märkame järgmist ohtu enne, kui see tabab meid. Minu soovitus on kuulata eesliiniriikide nõuandeid. See, mida Venemaa kavatseb proovida, muutub kõigepealt nähtavaks seal.  

Parandus: Eelmise nädala kolumnis viitasin ekslikult Serbia «sissetungile» Kosovosse. Oleksin pidanud kirjeldama seda «mahasurumistegevusena». Palun vabandust.

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ning ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.