Andrus Karnau: millest loobute, ettevõtjad?

Andrus Karnau Foto: Pm

Kui loen tööandjate keskliidu ettepanekuid sotsiaalmaksu reformiks, on mu esimene küsimus: millest olete valmis loobuma vastutasuks maksusoodustuste eest?

Kas ettevõtjad on valmis näiteks hakkama dividendidelt sotsiaalmaksu tasuma? Või hoopis nõustuma astmeline tulumaksuga? Või on tööandjate keskliidu liikmed päri sellega, et tasuda maamaks kinnistute turuväärtuse järgi?

Ettevõtjad soovivad, et sotsiaalmaks saaks lae, mis on võrdne riigi kolmekordse keskmise palgaga. Jutt käib umbes 3700 eurost. Et kui teenida sellest rohkem, siis ei oleks sotsiaalmaks ikkagi mitte suurem kui 1221 eurot ega sentigi rohkem. Kas ettevõtjad oleks valmis, et alates 3700 eurost oleks tulumaks näiteks 25 protsenti?

Pakun, et Toompeal tööandjate keskliidu kontoris end sisse seadnud ettevõtjad ei ole valmis ühelegi eelnimetatud küsimusele jaatavalt vastama. Eesti maksusüsteem on tarbimismaksude poole kaldu, vara ei maksustata ning tööjõumaksud on ELi keskmisest kõrgemad vaid alumises otsas. Kõrgepalgalistel ülemäärase maksukoormaga muret ei ole.

Maksud katavad riigi kulutused. Õigupoolest on see poliitiliste valikute küsimus, kuidas ja keda maksustada. Tööandjad seisavad keskmisest suurema sissetulekuga inimeste eest, aga maksupott riigikassana on meil kõigil ühine. Kui keegi saab soodustuse, siis kellelt selle võrra rohkem võetakse? Kas kõrgepalgaliste sotsiaalmaksusoodustus on kavas teha madalapalgaliste arvel?

Tööandjate sotsiaalmaksureformi esimene ettepanek ütleb, et peaks vähendama osalise tööajaga töötava inimese sotsiaalmaksu miinimumkohustust ehk kuumäära, mis on tänavu 142 eurot kuus, tööandjad tahaks poole väikemaks, 71 eurole. See suurendavat osalise tööajaga inimeste konkurentsivõimet ehk aitaks tööle neid, kes töötavad kuus vähema kui alampalga eest. Ettepanek on kaalumist väärt, kuigi kohustusliku miinimummakse viimine veel madalamale viib olukorra juba nii kaugele, et tasuks teoks teha tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ettepanek, et haigekassa kindlustus võiks olla kõigil inimestel töölepingust sõltumata. Kui viia haigekassa kindlustuse saamiseks vähim summa absurdini, oleks juba mõistlik selle küsimine üldse kaotada.

Teine ettepanek soovitab sotsiaalmaksu lage. Selle sisseviimine süvendab Eesti ühiskonna üht suuremat probleemi – sissetulekute ebavõrdsust. Tuleval aastal jõustuv 500-eurone tulumaksuvaba sissetulek leevendas seda probleemi alusemises otsas, suurendades üle 2000 euro teenijate maksukoormat juuksekarva võrra. Ülemise otsa palgasaajate maksukoorem on niigi suhteliselt madal, sest Eestis pole progresseeruvat tulumaksusüsteemi. Maksustamise mõttes on Eestis nii, et mida rohkem teenida, seda väiksem on maksukoorem. Jutt kõrgest maksukoormast käib alampalka saavate inimeste kohta, kui teenida tööandjate näitena pakutud kolmekordne Eesti palk, siis tööjõumaksu koormus on ELi kolme kõige madalama hulgas. Tööandjad tahaksid oma ettepanekuga sissetulekute ebavõrdsust Eestis veel suurendada.

Tööandjate soovitud eraarsti kulutuste maksuvabastus soodustab samuti ainult ülisuurt tulu teenivaid inimesi, kel on raha, et pöörduda eraarsti poole või tellida ülikalleid ravimeid. Minu meelest ei ole see õiglane maksusoodustus. Ma ei tea Eestis ühtegi firmat, mis oma töötajaile kulutaks arstiteenusele peale seaduses kohustusliku töötervishoiu. Selline lisatasu pole meie ettevõtteis kombeks.

Uute maksusoodustuste väljakauplemise asemel võiks tööandjate keskliit õpetada oma liikmeile, et maksude maksmine pole häbiasi.