Ardo Ojasalu: korruptsioon kui ühiskonna rooste

Ardo Ojasalu Foto: Peeter Langovits

Korruptsioon puudutab kõiki ühiskonnaliikmeid, isegi kui sellega otseselt kokku ei puutu, kirjutab MTÜ Korruptsiooniradar juhatuse liige Ardo Ojasalu.

Korruptsioon on ilmselt üks demokraatliku elukorralduse kõige salakavalamaid ja keerukamaid pahesid. Seda on mitmenäolisuse tõttu äärmiselt raske ära tunda ning ilma teolt tabatud tõenditeta on inimest peaaegu võimatu kohulikult karistada.

Korruptsioon on olemuslik kaaslane igal pool, kus on otsustajad ja nendel võimu kedagi soosida või peedistada. Võib ju lihtsalt küsida, miks ei otsustata vaid seaduslikes raamides ja miks üldse saab kedagi soosida ja teist tõrjuda? Siit elu algabki.

Ei seadused ega madalama taseme õigusnormid ole täiuslikud, sest neid teevad needsamad poliitikud ja ametnikud, kes ise tihti üritavad sogases õigusruumis kala püüda. On üsna mitu valdkonda, kus korduvalt on juhitud tähelepanu sellele, et puudub aruandluskohustus ja kontroll saadud varade kasutamise üle või pole üldse reegleid kehtestatudki. Tihti ilmneb, et puudub poliitiline tahe neid auke lappida. Õiguskantsleri viimane pöördumine riigikogu poole omavalitsustes vohava õigusselgusetuse osas on värskeim näide.

Klassikaline korruptsiooni definitsioon algab sellest, kus ametnik teeb kasusaamise huvides keelatud tehingu või otsuse. Kuid paljusid selliseid kasusaamise juhtumeid ei ole sugugi seotud seadusest üleastumisega. Lihtsalt otsustaja saab oma otsustamisest kasu ilma seadust rikkumata. Või esmane kasusaaja pole üldsegi otsustaja ise, vaid on «keegi kolmas» ning otsustaja kasu seisneb selles, et talle on kasulik selle kolmanda kasu, elik neil on kokkulangevad huvid. Ja kasu ei pruugi alati olla selles, et otsustaja saab raha või materiaalse hüve, tihti on see kasu seotud sellega, et ta saab oma soojal kohal jätkata, ehk ta põlistab oma võimu.

Korruptsioon tähendab ladina keeles rikutust. Rikutus on palju enamatähenduslik kui vaid karistusseadustikus fikseeritud kuritegude koosseis. Rikutud võib olla ka kena lillesülem, kui üks õis selles on murtud ja buketist turritab välja näotu vars. Korrosioon rikub rauda ning kui seda saab liiga palju, siis läbiroostetanud materjali ei kõlba enam kasutada – on oht, et see läheb katki. Korruptsioon on ühiskonna rooste – kui seda pole palju, siis ei pane enamik meist seda tähelegi, kui see hakkab aga ühiskonna toimimist tõsiselt ähvardama, siis on tihti juba hilja ja ilma süsteemi katkiminekuta enam ei pääse.

Kõige levinumad juhtumid on juba rahvajuttudeks saanud ämma kappide ja kilekottide või raamatu vahele peidetud kinkekaartide lood. Me teame, et mõned detailplaneeringud liiguvad välgukiirusel läbi otsustusahela, kuid tavainimene võib kiirest ja korrektsest haldusest vaid unistada.

Isegi väikseima tõendi või loa saamine võib osutuda košmaarseks jõukatsumiseks ametnikega, kellele korruptiivne juhtimismudel on loomuldasa veres, ja seetõttu on tavapärane ning normaalne kiusata keerukate nõudmistega neid, kes meelehead ei too. Vajadus lihtsa dokumendi järele puudutab meist igaüht ning see ei tohi olla 21. sajandi e-riigis keerulisem kui vaid üks nupulevajutus. See ongi keskne põhjus, miks korruptsiooniga tuleb võidelda.

Ühiskond on täis ka palju peenemaid näiteid, kus formaalselt muidugi ühtegi seadust ei rikuta. Mõned näitlikud küsimused: kuidas rikub Eestis kehtiv erakondade rahastamine hea demokraatia traditsiooni või miks riigikogulased nii väga armastavad «katuseraha» jagamist või miks on suuremate spordialaliitude juhid tuntud poliitikud (kas sportlaste hulgas pole piisavalt liidreid või pole väljaspool poliitikat ühtegi liidriomadustega spordisõpra)?

Rikutud ühiskondlikud suhted ei ole ainult nende korruptsiooni poolest kuulsate idamaiste riikide probleem, kus valitsevad meist erinevad traditsioonid, vaid mure on ka meie endi võimueliidi ja Brüsseli poliitikute pärast. Me teeme raha teenimiseks igapäevast tööd ja maksame makse ning kui meie huvi nende tegevuse vastu, kes saavad oma palga meie käest kogutud maksudest, muutub nõrgaks ja pealiskaudseks, riskime sellega, et meid juhivad ahned ja saamahimulised, kes on valmis enda kasuks pöörama kõik ettetulevad võimalused.

Sellepärast vajame radarit, mis hoiab silma peal igaühel, kes saab oma palga eelarvest, ning mida kõrgemas ametis inimene, seda teravama fookusega me neid jälgime.

Korruptsiooniradar tegeleb korruptsiooniga selle sõna kõige laiemas tähenduses. Me ei piirdu vaid nendele juhtumitele näpuga näitamisega, kus korruptant on kohtus süüdi mõistetud ja asi õiguskaitse vahenditega lahendatud.

Me soovime juhtida tähelepanu kõigile neile olukordadele, kus ühiskondlikud suhted on «rikutud» – ilusas lillebuketis on õie asemel murtud vars – kus otsutaja või otsustajad saavad oma otsustest kasu, mida nende ametipositsioon ette ei näe või kus kasu läheb nende erakonnale või mõne lellepoja äriühingule. Tegeleme kõigi selliste ühiskondlike suhetega, mis on rikutud, kus see on moonutatud selliseks, millena seda demokraatlikus riigis ei peaks ette kujutama.

Meie lühike tegevusaeg on juba tõendanud, et tööd jätkub üle terve Eesti. Ehkki Toompea ja Tallinn on võimu kontsentratsiooni keskused ja tõmbavad seetõttu ligi igat sorti õnnemängureid nii poliitikas kui äris, tehakse halle või lausa musti tegusid ka väljaspool pealinna. Väikse valla varjulisem olek ja nõrgem avalik kontroll tekitab tihti kiusatusi ametivõimu kurjalt ära kasutada.

Seetõttu on radari fookus Peipsi ääre kaluritest kuni saarte laevnikeni ning lõuna kuurortidest põhja sadamateni teravaks seatud ja toob avalikkuse ette juhtumid, mis peaksid andma põhjust valijatel teha oma otsused nende kasuks, kellest meie ei räägi.

Me tegutseme jäjepidevalt, sõltumata valimistsüklitest, et mitte teha kellelegi erakondlikke eeliseid või olla süüdistatud valimiseelistuste kallutamises. Kõik, kellest me räägime, annavad ise oma tegudega selleks põhjust.