Koreast hangitavate liikursuurtükkide eest väljakäidud rahaga saaks Eesti hankida endale mitu korda suurema tulejõuarsenali. Riigikogu liige Henn Põlluaas (Konservatiivne Rahvaerakond) küsib, miks põletatakse meie kaitse-eelarvet?
Henn Põlluaas: kes lennutab lõdva käega kümneid miljoneid kaitserahasid tuulde? (6)
12. oktoober 2017, 16:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läti sai selle kuu alguses kätte esimese partii Austrialt ostetud moderniseeritud 155 mm liikurhaubitsatest. M109 tootmine lõpetati 2003. aastal, kuid see on üks tuntumaid ja enamtoodetud liikursuurtükke maailmas ning on moderniseerituna jätkuvalt ja edukalt kasutuses väga paljude riikide relvastuses – Saksamaal, Taanis, Norras, Iisraelis, Šveitsis, Belgias, Austrias, Suurbritannias jne. Tegemist ei ole mitte vanarauaga, vaid väga tõhusa, ennast igati õigustanud ja vastupidava tehnikaga.
Lätlaste valik on väga hea, seda enam, et nagu meiegi, ei saa ka nemad endale tuttuue tehnika hankimist lubada. Sestap tulebki teha mõistlikke valikuid.
Ajakirjanduse andmetel maksid lätlased neljakümne seitsme Ameerika Ühendriikides toodetud M109 moderniseeritud liikursuurtüki eest kokku kuus miljonit eurot.
/nginx/o/2017/10/12/7202837t1h7a5c.jpg)
Lõunanaabrite hanke üle tuleb vaid rõõmu tunda, sest Eesti julgeolek sõltub suuresti ka sellest, milline on olukord Lätis. Nende kaitsevõime suurenemine suurendab ka meie julgeolekut ja vähendab Eesti ründamise võimalust lõuna poolt. Kuid seoses liikursuurtükkidega on palju seda, mis paneb imestama ja seda just meie endi tegevuse suhtes samas valdkonnas.
Nimelt ostab Eesti Lõuna-Korealt 12 liikursuurtükki K9 Thunder 50 miljoni dollari ehk umbes 47 miljoni euro eest. Ka T9 liikursuurtüki kaliiber on 155 mm. K9 Thunder on uuem ja väga hea liikursuurtükk, sisuliselt M109 edasiarendus, mille seeriatootmine algas Lõuna-Koreas 1999. aastal, kuid hinnavahe lätlaste ostetud M109-ga on täiesti ennekuulmatu ja absurdne. Seda enam, et ka meie ostetavad K9-d on kasutatud, mitte uued.
Tegemist ei ole üksikjuhtumiga
Ühe lätlaste ostetud moderniseeritud M109 hind on sõltuvalt lisavarustusest 60 000 kuni 140 000 eurot. Meie ostetava liikursuurtüki hind on aga 4,16 miljonit eurot, ehk siis umbes 30-70 korda kallim!
Korea liikursuurtükid on head, kuid niipalju nad M109-st küll paremad ei ole. Võttes keskmiseks hinnaks 100 000, oleksime 47 miljoni eest saanud enam kui 470 M109-t!
Kas kujutate ette, milline tulejõud see on võrreldes kaheteistkümnega? M109 soodne hind ja suur hulk korvaks mitu korda kõik võimalikud puudused võrreldes modernsema K9-ga.
Pealegi on Euroopas ja terves maailmas laialt levinud M109 varuosade hankimine Euroopast kindlasti palju kergem, kiirem ja odavam kui meie hangitud liikursuurtüki omade, mida on üldse toodetud vaid veidi üle tuhande, Lõuna-Koreast.
Kui võrdlusmomenti poleks tekkinud, oleks justkui kõik korras. Ka mina toetasin siiamaani nende liikursuurtükkide hankimist Koreast, sest need hangitakse koos Soomega (soodsam hind), need on vajalikud, suure laskekauguse ja -kiirusega, hea manööverdusvõimega, igati korralik tehnika, kuid sõna otseses mõttes hullumeelne hinnavahe lätlaste hangitud tehnikaga lõhnab küll juba millegi järele.
Kõige hullem on, et tegemist ei ole üksikjuhtumiga. Näiteid võiks tuua palju, kuid piirdun vaid ühega. Meenub, kuidas soomlased ostsid Saksast 100 Leopard 2A6 tanki, makstes 2 miljonit ühe eest ja meie ostsime samal ajal Hollandist 44 soomusmasinat CV90 3 miljonit tükk. Jällegi, mõlemad head asjad, kuid hinnad on hämmastavad.
Maksta soomusmasina eest oluliselt rohkem kui tanki eest, on pehmelt öeldes kummaline ja selle kohta vähegi adekvaatset põhjendust ei ole antud siiani. Küll aga räägiti sellest, kuidas meile loodi CV90 ostuga soomusvõimekus. Paraku ajab see iga vähegi asjatundliku inimese naerma, sest tegeliku soomusvõimekuse olemasolust saame rääkida alles mõlema, nii soomukite kui tankide olemasolu korral.
Olemas oleks päris palju asju
Vägisi tekib küsimus, kas kaitseministeeriumi ametnike eesmärk ongi meie kaitseelarve ära põletamine võimalikult kallite hangetega, et me ei saakski endale muud puuduolevat ja vajalikku (tanke, keskmaaõhutõrjet, rannakaitsesüsteeme jne) iialgi soetada ega ajateenistusse võetavate arvu piisavalt suurendada?
Põhjendatakse ju kõikide nende hangete edasilükkamist raha puudumisega, samas lennutatakse lõdva käega kümneid miljoneid tuulde. Kas kaitseväe juhtidel on ükskõik, mis hinda välja käiakse, peaasi, et midagigi saab? Mis toimub?
Lätlaste M109 ost näitab, et isegi tänases geopoliitilises olukorras on võimalik mõistliku hinnaga, kasutatud, kuid heal tasemel militaartehnikat hankida. Miks meil see ei õnnestu?
Eestil oleks juba ammu vajalikud kaks tankipataljoni ja palju muudki olemas, kui me oleks omal ajal ülisoodsa sõbrahinnaga tehtud pakkumised vastu võtnud või poleks muude asjade eest üle maksnud.
Meenutades läbi aastate muidki mõtlemapanevaid tehinguid, mida on tehtud või ka arusaamatul kombel jäetud tegemata, siis hakkab siit muster välja joonistuma.
Teame paraku kõik, kelle huvides on, et Eesti kaitsevõime areneks vaid teosammul, parem kui üldse ei areneks, sest seda lihtsam on püüda Eesti välkrünnakuga ära võtta, enne kui meie liitlased meile appi jõuavad.
Kaitseelarvega laristamine ja rahapõletamine täidab seda eesmärki suurepäraselt. Samuti sotside äsja esitatud relvaseaduse muutmise eelnõu, mille läbinähtav eesmärk on rahvalt isiklike relvade äravõtmine ja seeläbi põhiseaduses sätestatud vallutajale omaalgatusliku vastupanu osutamise võimatuks tegemine.