Mihkel Mutt: Eesti poliitiline kõht

Mihkel Mutt. Foto: Arno Saar / SL Õhtuleht

EKREst on üritatud Eestis maalida kohutavat kolli ning «in» on üles astuda ülestunnistustega, kui hirmunud keegi selle pärast on. Kuid aeg oleks kainelt sellele «kollile» otsa vaadata, leiab Mihkel Mutt.

Surun kõrva vastu Eesti poliitilist kõhtu ja kuulatan: mis urinaid ja kulinaid, mulksatusi ja muid hääli sealt kostab? See on EKRE!

Kõht on tähtis. Sealt kõneleb puhas bioloogia, puhas füsioloogia, Maslowʼ püramiidi jalam. Kõht on kõikidel, erinevalt sellest, mis ülalpool.

EKRE on verbistunud, üks tuttav ajakirjanik küsis pärast mu eelmist kolumni: «Kas ka sina oled ekrestunud?» See meenutab idanaabri tava kõiki ebameeldivaid nähtusi fašismiks nimetada. EKRE-kolli tuleb kainelt vaadata.

Kõigepealt on arusaamatu paanika, et meilgi on nüüd parempopulistlik erakond. Peaaegu kõigil teistel ju on. Kui Eesti pole suutnud taasiseseisvumise veerandsajandi jooksul vältida õieti ühtki lääne päikese plekki, miks peaks selles vallas teisiti minema? Samuti on arusaamatu, miks nii paljud vaatlejad seostavad EKRE ei-tea-kust sugenenud sallimatusega, mis oleks justkui asi iseeneses (puhitis, põletik vms). Vabandage, niisama ei sugene ühiskondlikes meeleoludes midagi! See pole seelikupikkus ega kontsakõrgus, mille puhul pendel lihtsalt liigub.

Mu pikk EKRE-säuts kõlaks, et mitmed ohud, mille eest ta hoiatab, on reaalsed. Aga need pole nii apokalüptilised ja nii kiired tulema – isegi halva stsenaariumi korral mitte. Ja EKRE kasutab nende ohtude vastu võitlemiseks ja oma eesmärkide elluviimiseks vahendeid, mis mõnikord tunduvad küsitavad.

Edukad poliitikud on alati mõistnud, mis asi on rahvas. See on pill; kui vajutad ühte nuppu, siis teeb ühte häält, vajutad teist nuppu, teeb teist häält jne. Poliitikud vajutavad ja mängivad. Idealistid on need, kes tahavad pilli muuta, st parandada ja täiustada, mis enamasti lõpeb selle lõhkumisega. (Ja muidugi on muusikakriitikud-pillitehnoloogid, st analüütikud ja kolumnistid.)

Kõigil parteidel (nagu ka kõikidel indiviididel) on kindel arvestus, mida mõeldakse ja mida räägitakse. Selles mõttes on EKRE lihtsalt reljeefne näide.

Valijale tuleb eriti uuemal ajal avalikult mõista anda, kui tark ta on, samas teda salamisi ikka nagu lolli koheldes. See on trikk, mis murrab eetilisemate ja/või õrnahingelisemate inimeste vaimse kaela, mistõttu nad poliitikast hoiduvadki.

Vist Jürgen Ligi väljendas ühes kommentaaris mõtet, et nüüd on lõplikult selge, et EKRE apelleerib täiesti ajuvabale publikule. Sulatõsi! Ainult et n-ö ajuvaba tunneb selle üle seisuseuhkust. Nii nagu sankülotid tundsid uhkust oma püksatusest, nagu mustad vahel iroonilise uhkusega kutsuvad üksteist «nigger».

See on natuke nagu Trump Ameerikas. Mida ta ka ei ütleks, 30 protsenti toetab teda pimesi. Mida rohkem EKREt avalikkuses tümitatakse, seda kindlamaks tema pooldajad muutuvad.

Need, kes EKRE poolt hääletavad, peaksid endale aru andma, et selle eesotsas on inimesed, kes tahavad võimu. Seda ei tule hukka mõista. Inimesed, kes tahavad midagi ära teha, peavadki saama võimu või kulutama end kodanikuühendustes. Kärsitumad alfainimesed viimast ei malda. Lõppeks on ka hullemaid viise hea palga peale saada kui poliitika jne.

Aga ärgu keegi olgu nii naiivne, et arvaks, nagu oleks EKRE-l võimalik pooltki oma lubadusi teoks teha. EKRE teab suurepäraselt, et põhiseaduse järgi ei ole neil võimalust oma poliitikat ligikaudseteski raamides ellu viia ja põhiseadust muuta pole üldse neil lootust.

Küll aga saavad nad valimisedu järel teatud määral mõjutada üldist sotsiaalset ja vaimset kliimat ning kujundada vastavaid protsesse. Aga seda tõsiasja ei saa valimisplakatile kirjutada, sest see pole lööv.

Muide, valimisplakatitest. Hiljutises Eesti Päevalehe intervjuus tõi Marju Lauristin negatiivseks näiteks «Me ei lase Tartusse mošeed ehitada!». See olevat sündinud soovist tekitada millegi vastu mütoloogilist viha ja hirmu, sest keegi ei kavatsegi Tartusse mošeed ehitada.

Tõsi, aga paraku on valimisloosungitel reaalsusega üldse harva pistmist – olgu hoiatuste või lubaduste mõttes («Eesti viie rikkaima riigi hulka!»). Kas loosung «Ei uusnatsismile Eestis!» on põhjendatum? Igaüks, kes on lugenud paarigi monograafiat natsiriigist, mõistab, et praeguse parempopulismi ja natsionaalsotsialismi sarnasused pole kuigi sügavad. Peamine erinevus, et Hitler tahtis maailma vallutada ja orjastada, praegused parteid, vastupidi, on kaitseasendis võõraste mõjude vastu (paralleel natside antisemitismi ja islamofoobia vahel pole pädev).

Võimatu kujutleda, et Le Peni Front National laulaks: «Täna meile kuulub Prantsusmaa, homme kogu maailm!» Veel raskem on seda laulmas kujutleda Helmete perekonnakoori... (Muide, mina lubaks küll Tartusse mošee rajada. Ühe. Koos teaduskeskusega. Tuhat vabandust kohatu paralleeli pärast, aga meil on ju loomaaiad ja muuseumid. Haritud inimene peaks tutvuma niihästi bioloogilise elu kui ka inimmaailma mitmekesisusega.)

Teiselt poolt võiks neid, kes peavad EKREt ülikolliks, rahustada teadmine, et peatsed valimised on üksnes kohalikud. Võimalik, et praegu seisab EKRE oma laineharjal. Tõsi, see jätkub järgmiste parlamendivalimisteni, aga siis paratamatult alaneb. Välja arvatud muidugi juhul, kui ajaloo käik neile trumpe kätte ei mängi.

Seoses jätkusuutlikkusega on EKRE-l veel sama probleem, mis kõikidel tugeva liidriga erakondadel (Savisaare ja Cháveze juhtumid on meil silme ees). «Vana» Helme on kahtlemata fenomen. Eas, kui teised on saapad varna riputanud, viskas tema veel niisuguse vimka, et asutas partei ja viis selle üle kõikide künniste, lüües teiste kaardid segi. Säärane vedru väärib austust. Ka on ta praegu ilmselt eesti parim poliitoraator (neist, kes kodumaal tegutsevad). Ta oskab selgelt rääkida. Siin võib muidugi öelda, et fundamentaalsetel teemadel, nagu «oht rahvuskodule», ongi kerge arusaadavalt rääkida. Seevastu, kuidas sa räägid väga lihtsalt ja hingeminevalt «otsetoetuste ülemäärast»?

Mille poolest on perepartei halvem kui perefarm? Küsimus on selles, kas karisma on pärandatav. Meil on vähe poliitilisi dünastiaid: Allikud-Lauristinid, Kallased, Tarandid, ehk mõni veel.

EKRE tõus oli võimalik osalt seetõttu, et meil puudub erakond, kellega arukad konservatiivid ja valgustatud rahvuslased tahaksid end siduda. Küll kuluks vana Isamaaliit praegu ära! Kui IRL on viimase surimask, siis EKRE on kunagise Eesti Sõltumatusepartei geenimutatsiooniga järeltulija. (Vabaerakond, kus samuti Isamaaliidu lõimi, on vaba fanatismist, vassimisest, seal on vähim korruptsioonihõngu, oma ilmeksimatusest joobumist ja muud, mis poliitika vahel vastikuks teeb. Aga kardetavasti on nad liiga korralikud ja tsiviliseeritud, et poliitikadžunglis pildil püsida.)

Lõpuks veel üks paralleel. Äsjastel Bundestagi valimistel sai AfD Ida-Saksas kaks korda rohkem hääli kui läänes, kuigi pagulasi on idas palju vähem. Ja Saksimaa liidumaal, ainsas, kus AfD tuli esimeseks, pole pagulasi pea üldse! Põhjus on selles, et kahe Saksamaa vahe pole 27 aasta jooksul tasandunud ning nüüd kõlas «alamate» protestihääl. Alamad elavad alati lootuses, et «keegi tuleks». Kui üks partei pole tema lootusi täitnud, ootab ta järgmist. Mõistus ütleb, et säärast ei saagi tulla, aga usk jääb.

EKRE n-ö avaliku palge moodustavad vägagi erinevate suundumuste, motiivide ning temperamendiga isikud. Aga see üldine emotsionaalne foon, millele nad toetuvad, pole niivõrd sallimatuse kasv (mis on sekundaarne) kui põlisrahvusest mediaanpalgasaajate, Alam-Kolkaküla elanike lootusetu tuim trots.