Kaire Uusen: mida Eesti töötaja ja tööandja üldse tahavad? (9)

Kaire Uusen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaire Uusen
Kaire Uusen Foto: Erakogu

Viimase 15–20 aasta jooksul pole olnud vahet, kas pöörduda tööandjate, töötajate või töötute poole, vastuseks on ikka üks suur kirumine ja rahulolematus. Jääb mulje, et Eesti tööturg ei meeldi kellelegi, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Viimasel ajal on tõusnud esile idee «ravikindlustus kõigile», mis kõlab hullu mõttena, aga majanduse ja rahva tervise püsimise seisukohast on asjal ilmselt jumet. Tööturu hea toimimise ja paindlikkuse saavutamisel on aga kõik meie valitsusparteid läbi aegade ebaõnnestunud.

Tunneme digimaailma, aga ei mõista, mida vajavad tööandjad ja töötajad, ehkki just see on majanduse eduka toimimise alus. Kui vaadata praeguse valitsuse plaanitavaid maksu- või seadusemuudatusi, siis enamik neist pole üldse need, mida tööandjad või töötajad kiruvad.

Ka teiste parteide valimislubadustes pole näha, et neid probleeme arutataks või lahendataks. Riigi edu saladus on arvestamine oma alamate, s.t tööandjate ja töötajate huvidega. Kui riigi nimel tuleb neilt midagi ära võtta, siis tuleb midagi ka vastu anda või vähemalt präänikut näidata. Selleks on maksusoodustused, boonused või eelised tingimuste täitjatele. Isegi kui need präänikud on lühiajaliselt kulukad, täidavad need pikemas perspektiivis riigi rahakotti mitmekordselt.

Üks probleem, mis takistab majanduse ja tööturu olukorra parandamist, on see, et Eestis on igas nurgas või valdkonnas asjad väga eri moodi. Väljastpoolt tulijal on raske uskuda, et nii väikesel riigil on nii palju nägusid.

On ettevõtteid, kus elatakse piltlikult öeldes kommunismis, ning on kohti, kus pole orjaajaga võrreldes palju muutunud. On neid, kes elavad oma töö, tingimuste ja loodavate väärtuste poolest Euroopas, on neid, kelle olukord ei erine palju Kolmanda Maailma töötajate omast. On kohusetundlikke ettevõtteid ja ka seadusrikkujaid, on ülimat paindlikkust ja äärmuslikku vanaaegset jäikust, on väga häid ja ka äärmiselt kehvi töötingimusi. Esimese kogejad ei kujuta teist olukorda üldse ettegi. Ka paindlik tööturg tähendab kõigile erinevat asja.

Eestis räägitakse peamiselt tööjõupuudusest, ehkki meil on liiga palju piirkondi ja valdkondi, kus on hoopis tööpuudus või ülimadal palgatase, mis sõna otseses mõttes hävitab elu.

Tunnen isegi mitut haritud inimest, kes on patriotismist maale elama läinud, aga endale üllatuseks seal mingit tööd ei leia. Jutu peale, et Eesti vajab tööjõudu, kohapeal ainult naerdakse. Samal ajal kui töölisi tuuakse sisse, on Eestis ka palju neid, kes lihtsalt ei saa tööle minna, kuna puudub ühistransport või kulutab sõit tööle enamiku makstavast (miinimum)palgast. Nii et vale on ühe lüpsja mitteleidmise juttu kanda kogu Eesti maapiirkondade tööturu kirjeldamisele – see probleem on palju laiem ja sügavam.

Eesti töötajadki pole osanud tööturul ennast kehtestada, vaid on näidanud oma suhtumist ainult lahkumisega. Hiljuti meenus mulle töölepingu seaduse väljatöötamise aeg. Ehkki see jõustus 2009 (kui oli masu), räägiti tööturu paindlikumaks muutmisest juba üheksakümnendatel. Ka üht-teist pandi juba siis paberile, aga sinna see jäigi.

Seaduse eelnõu lubas algul kõigile palju head. Jäi mulje, et tööandjast ja töötajast saavad tulevikus sõbrad ning riik vaatab rõõmsalt seda «paaripanijana» pealt, Eesti majandus hakkab õitsema, sest kõik saavad kiirelt reageerida ja tegutseda. Ettevõtjale lubati suuremat vabadust teha muutusi, ilma et peaks väga palju kulutama (ehk siis võimalust lihtsamalt töötajaid lahti lasta ja vähem koondamisraha maksta), kasvatada oma konkurentsivõimet.

Töötaja sai garantii, et ei lange töökaotuse järel vaesusesse. Kuid nüüd on ammu unustatud, et seadus, mis algselt pidi pakkuma häid töösuhteid ja «turvalist paindlikkust», võttis osa töötajatele plaanitud hüvedest ära. Samas oli neid regulatsioone vaja, sest selleta olnuks tööandja konkurentsivõime Euroopa tasandil veelgi nigelam.

Seadus ei toonud siiski ka tööandjatele õnne, sest uued probleemid tulid asemele. Ei osatud näha masu mõju ega seda, et inimesed ei lepi kehva palgaga, vaid hoopis lahkuvad. Et tööandjad ei pane alati kotte kokku ega arenda konkurentsivõimet, vaid elavad toetuste või madalate palkade peal edasi.

Tööandjatelt võib kuulda, et EL on toetuste ja tegutsemise mõttes hea, aga viinud ära tööjõu ja sunnib rikaste riikidega võistlema – ja tihti on see ette kaotatud võistlus, aga riik ei taha või ei oska ka siin aidata. Kui Eestist poleks nii palju inimesi lahkunud, oleks tööandja olukord praegu parem. Kannatada on saanud ka töösuhted, paigast on ära riigi, tööandja ja töötaja rollid. Samas tuleb selles osaliselt süüdistada masu. Kui raha on vähe, ei mõelda kõigi peale, samuti on siis keeruline kehtestada õiglast palga- või ka maksusüsteemi.

Üha kehvenevas tööturuolukorras oleks nüüd viimane aeg nii tööandjate kui töötajate vajadustega arvestada, kui tahame, et Eesti püsima jääks. Olgem ausad, ka enamiku ettevõtjate elu ei ole Eestis hea. Puudub vajalik stabiilsus, usk tulevikku. Võib nõustuda tööandjatega, kelle sõnul riik vaid nõuab, aga annab vähe vastu.

Ometi on maailmast ja ka lähiriikidest võtta sadu näiteid, kuidas saab maksusoodustuste või muude boonustega panna tööandjaid riigi pikemate eesmärkide nimel tegutsema – et neil oleks huvi järgida seadusi, luua tervislikke töötingimusi, hoida looduskeskkonda, et eelistataks eelkõige oma tööjõudu (tohutu kokkuhoid tulevikuks), et konkurents oleks terve ja aus. Ei ole näinud, et Eestis üldse sellest aspektist oleks asjale vaadatud. Tööturg peab toimima igal pool Eestis, mitte üksnes linnades, ning eluga hakkama saamine (nii tööandjal kui töötajal) ei tohiks sõltuda vaid elukohast, tööandjast, tegevusvaldkonnast või õnnest.

Eesootavad maksumuudatused jätavad madalama palgaga inimestele rohkem raha kätte, aga mis saab väljakujunenud palgasuhetest? Paljud Eesti töötajad ootavad parema palga kõrval enda suuremat väärtustamist, võimalust teha kaugtööd, osalist või paindlikku tööaega. Tööandjad keelduvad selle pakkumisest tihti seepärast, et saavad praegu sellest rohkem kahju kui kasu. Maksusüsteem seda ei soosi, sest kulud on sama suured kui täisajaga inimest palgates. Seda kõike saaks muuta, kui see kokkuvõttes suurendab hõivet, hoiaks inimesi Eestis ja oleks kasulik ettevõtjatele.

Praegu jagavad tööandjad paindlikke töövõimalusi tutvuste alusel (kahjuks on palju näiteid nii riigi- kui eraettevõtete kohta). Seal, kus paindlikkust enim vajatakse, seda ei pakuta. Eelkõige ootavad seda nn tundlikud grupid – väikelaste emad, noored, üliõpilased, ääremaal elavad inimesed, tervise- või sotsiaalsete probleemidega võitlevad inimesed, loomingulised töötajad, ka puuetega inimesed või lähedaste hooldamisega seotud pereliikmed jne, aga ilmselt teisedki.

Niisiis, kui tööturg toimib asjaosalisi arvestamata, paindlikkust näideldes või ainult väljavalitutele seda pakkudes, jätkub praegune allakäik ning tuleviku eelarvetes kasvavad ilmselt vaid kuluread. Optimismil ja heatahtlikul käitumisel on majanduse edus suur roll.

Eesti tööturgu saab veel päästa, kui arvestada inimeste vajadusi ja pakkuda neile pingutuste või ohverduste eest vajalikke präänikuid.

Jutud tööõnnest on küll õiged, aga Eesti tööturul on seni õnne vaja hoopis tööle saamisel või ettevõtluses tegutsemisel. Põhjus, miks eestlased Eestist nii palju lahkuvad ja ettevõtjad pole rahul, ongi ilmselt see, et mujal pole töö tegemiseks ja elamiseks vaja nii palju «pimedat õnne» kui siin. Pidev õnnemäng aga väsitab ja hävitab kokkuvõttes nii inimeste tervise, töövõime kui ka tuleviku.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles