Kogu meie elu on internetti kolinud või kolimas. Mis on muidugi üldist arengut silma pidades hea. Me ei pea enam iga tehingu pärast kuhugi kontorisse ronima, rääkimata kõikvõimaliku teabe hankimisest.
Sirje Niitra: kui internetti pole (1)
8. oktoober 2017, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, meie saame. Aga kas mõtleme ka neile tuhandetele Eesti inimestele, kes praegu veel ei saa või ei oska? Mida kaugemale Tallinnast ja teistest suurtest linnadest, seda enam neid kohtame. Mul on Pärnus kõrges eas liikumispuudega tädi, kel pole kohapeal ühtegi lähedast, kes teda iga hetk aidata saaks. Ja nõnda võtab ta kogu jõu kokku, kõnnib kepi toel bussipeatusse, palub mõnd võõrast (õnneks abivalmis inimesi ikka jagub) ennast bussi peale aidata ja sõidab teise linna otsa ajalehe või teleteenuse tellimuse eest tasuma.
Ja nüüd ma küsin: mis kasu on temal internetiseerimisest, kui ta peab paluma abi ka telefonisõnumite lugemisel oma telefonis ja võtma pensioni tükkhaaval sularahas välja, et poes ostude eest tasuda, sest silm ei seleta enam numbrikoodi kassaterminali toksida? Temasuguseid on palju, ja kahju küll, aga ka palju nooremate hulgas. Kui see teema ühes sünnipäevalauas kõneks tuli, leidus kümne inimese seas tervelt kolm keskealist, keda üha suurema hulga asjade internetti kolimine pigem vihale ajas. Mingil põhjusel pole neil arvuti kasutamise harjumust siiani tekkinud.
Algul arvasid paljud, et ehk saavad ka vanamoodi hakkama, hiljem oli juba kuidagi piinlik oma saamatust tunnistada ja osale tundub see siiani hiina keelena, mida nagunii kunagi selgeks ei saa. Ja kuidagi saab ju tõepoolest hakkama ka veebis surfamata.
Kas valimiste eel suuri lubadusi andvad poliitikud ikka teavad, et meil on arvestatav hulk inimesi, kes veebi teel edastatavast infovoost eemale jäävad ja kelleni nende hääl ei jõua? Veelgi enam, osa meie seast on nagu kiiresti tormavast elust kõrvale jäetud. Nad ei saa lugeda internetist uudiseid, otsida teavet oma haiguste kohta, vaadata ravimite seisu või uuringute tulemusi e-tervisest, muust rääkimata.
Võime öelda, et nad on ise selles süüdi. Ehk ongi, aga me peaksime püüdma neid aidata, et nad rongist lootusetult maha ei jääks. Tasuta arvutikoolitused olid millalgi popid, aga enam ei ole neist midagi kuulnud. Igaühel pole nutikat sugulast kõrval aitamas ja igaüks ei tihka ka teisi tülitada. Kõigil pole piisavalt pealehakkamist.
Mõelgem koos välja, kuidas selliseid inimesi järele aidata, et nad ennast meie e-riigis alaväärtuslikuna ei tunneks. Abi vajavad ka need, kes küll arvutis tegutsevad, kuid kõigi uuendustega kursis ei suuda olla. Ehk võiks algajaile olla mingi tasuta ajakiri, mis lihtsas keeles asjad selgeks teeks?
On muidugi ka üks sort tümikaid, kes ütlevad, et neil pole seda arvutit ega internetti üldse tarvis, ja usuvad end ilma digivärgita suurepäraselt hakkama saavat. On ka lausa vastalisi, kes aina kiruvad riiki, et miks küll on vaja nende elu järjest keerulisemaks teha. Neid on muidugi raske, kui mitte võimatu aidata. Aga lootust ei tohiks kaotada.