/nginx/o/2017/10/08/7188871t1h9e02.jpg)
Eestlased kindlasti mäletavad, et esimene riik, kes tunnustas nende iseseisvust Nõukogude Liidust 1991. aasta augustis, oli Island. Nüüd vajab Kataloonia samasugust tuge Eestilt, kel on praegu Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigina väga hea positsioon selle rolli täitmiseks, kirjutab Stockholmi Ülikooli inglise keeleteaduse dotsent Josep Soler.
Sündmused, mis toimusid nädal aega tagasi, 1. oktoobril jätavad pöördumatu jälje Kataloonia ja ülejäänud Hispaania omavahelistesse suhetesse.
Asjaolud ei ole enam endised ja samal ajal, kui räägime sellest, kasvab institutsionaalne pinge ning pühapäevaste sündmuste hoog kandub edasi rahva igapäevastesse tegemistesse.
Paistab tõepoolest, et kahe poole, Madriidis asuva Hispaania valitsuse ja Barcelonas paikneva Kataloonia valitsuse seisukohad kasvavad üha enam lahku.
Mis hakkab edasi juhtuma, on miljoni dollari küsimus, millele kõik paistavad ootavat vastust.
/nginx/o/2017/10/08/7188805t1ha524.jpg)
Mulle tundub siiski, et kui Hispaania valitsus, kaks peamist erakonda Partido Popular (PP) ja Partido Socialista Obrero Español (PSOE) ning monarhia nõuavad ainult õiguskorra ja konstitutsiooni järgimist, siis ei jää praegu Kataloonia võimudel muud üle, kui kuulutada välja piirkonna iseseisvus, tuginedes Kataloonia parlamendi septembris vastu võetud õigusaktidele ja pühapäevasele hääletustulemusele.
Kuidas üldse jõudsime nii kaugele? Pole ilmselt vajalik uuesti läbi mängida Hispaania ja Kataloonia vahelist pingelist minevikku.
Küllap on rahvusvahelised vaatlejad niigi juba teadlikud Kataloonias viimastel aastatel toimunud massilistest demonstratsioonidest, milles paluti võimalust hääletada piirkonna staatuse üle Hispaanias ja korraldada suhteid ülejäänud riigiga. Referendumi korraldamisel on Kataloonia rahva 70-80-protsendiline toetus, vaatamata rahva hoiakule iseseisvuse osas.
Oluline on, et kõik Kataloonia valitsuse katsed alates 2012. aastast püüda leida poliitilise nõudmise edastamiseks mõistlik viis, on saanud Hispaania võimudelt eitava vastuse.
Hääletus riigist eraldumise (setsessiooni) üle läheb vastuollu riigi lahutamatu ühtsuse põhimõttega, mis on konstitutsiooni üks põhilisi artikleid. Madriidi seadusandlikud jõud ei ole taganenud millimeetritki sellest seiskohast.
Kindlasti võib olla Kataloonia iseseisvuse vastu ja uskuda, et piirkond peab kuuluma Hispaania alla, kuid millalgi tuli Hispaania valitsusel teha mingi mööndus ja kuulata ka teist poolt. Praegu võib olla liiga hilja.
/nginx/o/2017/10/08/7188851t1h6507.jpg)
PP kui Hispaania domineeriva konservatiivse erakonna oskamatus Kataloonia küsimusega tegeleda on ületamatu. Muide, lubatagu mul lisada, et PP-l on endiselt Hispaanias ülemvõim, vaatamata lokkavale korruptsioonile ja maffia mõõtu taktikatele.
Koos teiste vanade ja uuemate erakondadega (PSOE ja Ciudadanos) on Kataloonia nõrkus Hispaania koosseisus struktuurseltl paika pandud ja üsna raskelt muudetav, ka vasakparteide nagu Podemos (Unidos Podemos) ja Izquierda Unida (IU) toetus on nõrk.
Eelmine pühapäev oli Hispaania ja Kataloonia jaoks pöördeline. Sel päeval sai referendumivastasest õiguslikust diskursusest lausa riiklik vägivald, kui Katalooniasse saadeti okupatsiooniarmee kombel politseiüksused ja tsiviikaardivägi (Guardia Civil).
Nädalaid enne rahvahääletuse toimumist pühendas Hispaania valitsus tohutult energiat, et hääletamine oleks võimalikult raske ja sel puuduks igasugune legaalne tagatis. See tipnes Madriidi kuulutamisega, et toimuma hakkav ei ole referendum ega midagi ligilähedastki.
Nüüd tekib küsimus: milleks vägivaldsed repressioonid? Kui terve ilm oli juba pandud veenduma, et referendumi puhul ei ole tegu siduva hääletusega, siis miks selline karm sekkumine.
Paistab olevat selge, et selle eesmärk oli alandada Kataloonia rahvast, kes ükskõik mis hinna eest, isegi sellistes ekstreemsetes oludes, tahtis oma hääle lõpuks kuuldavaks teha. Ja meid kuuldi ja nähti.
Nädal tagasi toimunud Hispaania võimude vägivaldne surveavaldus on jultunud rünnak üksikisikute inim- ja poliitiliste õiguste vastu. Politseijõudude kasutamise õigustamine riigi (valitsuse, peamiste parteide, monarhia) poolt tundub paljudele Kataloonias lihtsalt absurdsena.
Need sündmused on nüüdseks de facto toonud Kataloonia küsimuse rahvusvahelisele areenile, isegi kui võtmetegijad, nagu Euroopa Komisjon näevad seda probleemi käiku endiselt liikmesriigi siseküsimusena ja nõnda toetavad olukorra praegust korraldamist Hispaania valitsuselt.
Küsimus Euroopa Liidule: kas me sellist Euroopa Liitu tahtsimegi? Sellist Euroopa Liitu, kus liikmesriigid võivad rikkuda rahvusvahelisi leppeid, nii kaua, kuni domineerib arusaam, et ühed või teised probleemid on lihtsalt riigi siseasjad.
Niisiis, praegu deklareerib Kataloonia väga suure tõenäosusega oma iseseisvuse. Sama tõenäoline on, et Hispaania jätkab regiooni survestamist veelgi. On ka väga tõenäoline konstitutsiooni 155. artikli rakendamine.
Artikkel sätestab, et kui üks piirkond on põhiseaduse vastu, võib riik selle omavalitsuse laiali saata ja nii lakkab tema võim olemast. Selle stsenaariumi kohaselt on Kataloonial jätkamiseks ainuke võimalus saada rahvusvaheliselt areenilt tugevat ja sõnaselget toetust. Ja väikeriikidel on sel juhul mängida võtmeroll, niikaua kui suured tegijad lõpuks söandavad samme astuda.
Eestlased kindlasti mäletavad, et esimene riik, kes tunnustas nende iseseisvust Nõukogude Liidust 1991. aasta augustis, oli Island. See juhtus kõigest päev hiljem, kui Eesti oli deklareerinud oma taasiseseisvust.
Kataloonia vajab oma Islandit ja Eestil on praegu Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigina väga hea positsioon selle rolli täitmiseks. Paraku oleme siiani lugenud Eesti välisministri toetust Hispaania põhiseaduslikule korrale, mis matkib Euroopa Komisjoni hoiakut.
Loodetavasti leiavad Eesti juhtivad poliitikud teistsuguse vastuse, kui aeg kätte jõuab. Vastasel korral näitavad nad, et mälu võib olla väga valikuline ja lühike. Oleme seda ju varemgi näinud, kuid Eestil on nüüd üsna hea võimalus näidata, et väärikus ja inimlikkus võivad peale jääda. Kataloonia vajab Eestit.