Erakondade valimiskulusid aitaks kontrolli all hoida fikseeritud ülempiir
Juhtkiri: mõistlikkuse piires
22. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti erakondadele on saabumas aeg, mis neid kulutamishullusesse paisata ähvardab. Europarlamendi valimised järgmise aasta juunikuus ja kohalike omavalitsuste valimised oktoobris tõotavad neelata ligi sada miljonit krooni. Praktika on näidanud, et enne valimisi prognoositud summadest kinni ei peeta, seega võivad kulud veelgi suuremaks osutuda.
Nagu igal valimiste-eelsel aastal, on ka sel korral olnud juttu mõistlike valimiskulutuste vajalikkusest. Kuid ei ole varasematel aastatel potentsiaalse valija hääle eest makstavate summade pealt kokku hoitud ja arvata on, et seda ei tehta ka nüüd, kuigi majandussituatsioon ja muudel elualadel kärbitud eelarved seda eeldaks. Kuna parteide südametunnistusele koputamisest ei ole valimismaratonis kasu, on selge, et kokkuhoiuaeg nõuab üldist valimiskulutuste piiramist.
Kõige mõistlikum oleks kehtestada erakondadele võrdne kulutuste ülempiir, mis oleks piisavalt madal, et olla kõigile parteidele jõukohane. Kui kaugemas perspektiivis vaadata, tuleks säärane ülempiir seada sõltuvusse riigi heaolust ja majanduse käekäigust. Lisaks kokkuhoiule oleks ülempiiril ka sisuline kasutegur. Ehk võiks siis loota, et väiksem eelarve sunnib erakondi valimiskampaaniaid tehes panustama enam sõnumitele ja argumentidele, mitte massiivsete ja pahatihti sisutühjade kampaaniate abil võistlema.
Lisaks reklaamile kulutatava raha ülempiirile saab Euroopa Parlamendi kui kohalike valimiste kampaania maksumust mõjutada ka see, kas riigikogu otsustab poliitilist välireklaami kampaania ajal lubada või mitte.
Vaadates erakondade varasemat käitumist, tuleb tunnistada, et üksteise ületrumpamise innus ei ole peljatud kampaania rahastamiseks laenu võtta ei ettevõtete ega eraisikute käest, ja tagasimaksmisega tuleb vaeva näha veel aastaid pärast valimisi. Seda nii erkonniti kui üksikisikuti. Tõsi, on poliitikute enda asi, mida nad enese teenitud rahaga teevad, kuid tuleb tunnistada, et juhtum, kui noorpoliitik enne eelmisi europarlamendi valimisi laenu võttis, et valijate vahel auhindu loosida, räägib samast – kulutamishullusest, mis pealtnäha mõistlikke rahvaesindajaid valimiste lähenedes valdab.
Mõistlikkust, mõistlikkust palun. End lõhki laenanud poliitik või aastaid pärast valimisi laene maksev erakond ei jäta muljet usaldusväärsest esindajast, keda Euroopasse meie huvide eest seisma saata. Kuna peaauhind – reis Brüsselisse või prestiižne positsioon kohalikus omavalitsuses – asjaosalisi endid pimestama kipub, tuleb siin seadusetegijail appi tulla. See annab Toompeale valituile võimaluse näidata, kas nad ka riigimehelikult ning mitte üksnes parteipoliitikutena käituda suudavad.