Andres Ammas riigieelarvest: õnn tuli meie õuele ja õu sai õnne täis

Andres Ammas Foto: Erik Prozes

Tuleva aasta eelarve on koostatud koalitsiooni valimislubadusi silmas pidades, mitte Eesti riigi jätkusuutlikule käekäigule mõeldes, kirjutab riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige Andres Ammas (Vabaerakond).

Peaministri kõne riigieelarve eelnõu üleandmisel oli stiilis «Ma tulen taevast ülevalt, häid sõnumeid toon teile sealt». Õnn tuleb meie õuele, ja kohe. Ent Eesti ei vaja häid sõnumeid mitte ainult täna ja homme, vaid ka ülehomme.

Ratast ja tema valitsust eksitavad virvatuled, et valijaid ära ostes on võimalik võita 2019. aasta valimised. Ma arvan, et see on eksitus: eesti rahvas peab pigem lugu säästmisest ja riigimehelikkusest.

Vabaerakond ei arva, et rahanduspoliitikas oleksid kohustuslikud Reformierakonna dogmad. Madala inflatsiooni ja intressidega keskkonnas võib olla majanduslikult mõistlik laenata, lasta eelarve tasakaalust välja. Aga riik peab käituma mõistlikult. Iga laenuotsus peab toetuma tehtavate investeeringute ühiskondlikule kasule ning otsused tuleb teha laia ühiskondliku kokkuleppe alusel, mitte mõne partei kitsa poliitilise programmi elluviimiseks.

Praegune valitsus elab egoistlikult mineviku ja tuleviku arvelt põhimõttel «pärast meid tulgu või veeuputus». Praegu ei ole põhjust lasta eelarve defitsiiti, praegu võiks koguda reserve, mida halbadel aegadel nahka pista. Kui riik headel aegadel ei ela ülejäägis – millal siis veel, ütleb Eesti Pank, ütleb eelarvenõukogu.

Ühtegi head suurt reformiideed, mis pikemas perspektiivis hakkaks tulu tooma ja säästaks meie raha, ju pole. Kõik teavad, et mõne aasta pärast saab Eesti euroraha senisest väga palju vähem. Kõik teavad, et sünnitamismasinaid pole olemas, et meie rahvas vananeb ja töötegijaid napib. Kuidas me siis elama hakkame, kuidas praeguse valitsuse keedetud supp süüakse, sellest Jüri Ratas vaikib.

Olulised palgatõusud

Pole halba heata, nii ka eelarve projekti puhul. Mitmed varem lahendamata küsimused – õpetajate, kõrgharidusega kultuuritöötajate, päästjate, treenerite palgatõus, Eesti kultuuri seisukohalt olulised investeeringud – on leidnud eelarves varasemast jõulisemat käsitlemist.

Mõnes valdkonnas on valitsus tahtnud head, aga see pole lõpuni hästi välja kukkunud. Riigisisesed lisamaksed põllumajandusele on taastatud täismahus. Aga põllumajanduse eelarve sektorisisene jaotus on endiselt probleem, põllumajanduse kontsentreerumine suurtootjate kätte ja talunike väljasuretamine jätkub. Vabaerakonnal on pakkuda lahendused: lagi otsetoetustele, esimestele hektaritele suurema määraga hektaritoetus, investeeringutoetuste maksimummäär.

Omavalitsuse tulubaasi suurendamine on samm õiges suunas, aga kuni pole välja mõeldud õiglasemat tasandusfondi valemit, suureneb ebavõrdsus omavalitsuste vahel veelgi.

Tervishoiu paremast rahastamisest rääkides ajab valitsus valijaile suuresti puru silma. Järgmise viie aasta jooksul ei tule tervishoidu juurde mitte 200 miljonit eurot, nagu minister Jevgeni Ossinovski hoopleb, vaid poole vähem ehk 100 miljonit. Osa tervishoiuteenuseid, milleks varem anti raha muude asutuste kaudu, rahastatakse edaspidi lihtsalt haigekassast.

Teadus läks meelest?

Nii väheambitsioonikat poliitikat teadus- ja arendustegevuse vallas, kui on sel valitsusel, pole olnudki. Juba Ansipi ajal seatud eesmärgile, et sellele valdkonnale eraldatakse üks protsent SKTst, ei liiguta põrmugi lähemale. Ometi on infoühiskonna ajastul teaduse rahastamine ülioluline. Tulemus on, et noored teadlased lähevad Eestist ära, sest annetele peetakse jahti kõikjal ja eestlaste töökus ja pühendumus on teadusringkondades tuntud üle ilma.

Aktsiiside tõus naabritest suuremas tempos on rumal praktika, mis sobib ehk mõnele saareriigile, kes saab oma sadamaid efektiivselt kontrollida. Eesti peab Euroopa Liidu liikmena aga arvestama, et inimesed on liikumises vabad ja piirikaubandus on inimesele tagatud õigus. Rumal on süüdistada kaupmehi või ostjaid selles, et riiklikku lollust isiklikes huvides ära kasutatakse. Tasub tähele panna, et rahandusministeerium on juba oma kevadist prognoosi aktsiiside laekumise kohta tublisti korrigeerinud, ja valus tõde selgub siis, kui enne aktsiisitõusu varutud alkohol otsa saab. 

Tulumaksuvaba miinimumi tõusu rõhutab valitsus uhkusega. Kahju, et koalitsioon ei mõistnud Vabaerakonna pakutud lahendust tõsta koos tulumaksuvaba miinimumi ja tulumaksumäära – siis poleks meeleheitlikke aktsiisitõuse vaja läinudki.

Kahjuks on lastesõbralikust poliitikast kõneleva valitsuse tulumaksureform perekonnavaenulik, sest abikaasade ühise maksuvaba tulu deklareerimise võimalus küll avalikkuse survel taastati, aga puudulikul kujul. Laste tulumaksuvaba miinimum on millegipärast jäetud Rõivase valitsuse tasemele.

Vabaerakonnal on parem idee. Laste kasvatamisega on seotud kulud ning iga lapsi kasvatav pere peaks saama alates esimesest lapsest maha arvata maksuvaba miinimumi. See suurendaks toimetulekut ja iseotsustamise võimalust perekonnas – saaks valida, kas mõlemad vanemad töötavad või töötab ainult üks kõrgema palgaga jne.

Vabadust tuleks tublisti juurde ning laste- ja sotsiaaltoetusi saaks üleüldse vähendada. See oleks lahendus, kui soovime ise hakkama saavat, mitte ülehooldatud ühiskonda.

Parteide raha vabaühendustele

Ja last but not least – erakondade rahastamise teemat ei tohi unustada. Eestis eraldatakse erakondadele Euroopa riikidest protsentuaalselt kõige rohkem raha. See on naeruväärne ja ülekohtune.

Vähemalt poole erakondadele eraldatavast rahast võiks kohe suunata näiteks vabaühenduste rahastamiseks. Aga miks mitte teha selle osa ulatuses kaasav eelarvemenetlus?

Kokkuvõtteks. Üks koalitsioonierakonna liider nimetas tuleva aasta eelarvet pealt siiruviiruliseks, seest kullakarvaliseks. Ei, pigem see mädaneb seest. Sellesse on viga programmeeritud. Laristamine tulevaste põlvkondade arvelt on suur patt.